Triin Down Under: May 2014

Ma olen kirjutanud aeg-ajalt ja pole avaldanud neid osasid niiet panen need nüüd kuupäevadega üles...

26.03.14

Nii ja nüüd on möödunud juba ligi kaks kuud siin mandlifarmis. Inimesed on juba täiesti omad, esimestega pidime see nädal hüvasti jätma, mis oli ikka parajalt kurb. 4 päeva tagasi lahkusid Anett ja Triinu oma uude töökohta Dalbysse. Nende ärasaatmispidu...

Meie Sushi, Edo ja Bastiga

ja siin siis terve crew...

ja 2 päeva tagasi läksid ära Sushi, AK ja Edo.

Suurema ajast siin oleme niisama tšillinud, ainult üks nädal oli korralik töönädal. Töötasime järjest 6 päeva ja iga päev 13-15 tundi aga ega õhtul sellepärast istumised ära ei jäänud…Ühesõnaga see võttis küll läbi natukene. Muidu on sellised 3-4 päeva tööl ja siis jälle vabad päevad kuna vihm on sellel aastal ikka eriti agar taevast alla tulema siin. Aga seda enam oleme saanud teha bondingut siinsete inimestega.

Kõige rohkem saime lähedaseks võib-olla Sushi, Ak, Edo ja Sandroga,

Sushiga

Edoga tööl

AK ja Sushi

ja jälle Edoga

Sandroga sõbrapäeval

Narrandera rahvusparki sõit

Ja muidugi endiselt Dav ja Vincent, kellega me ka tuba jagame. Ja natuke hiljem tulid ka Flo ja Robin, kellega me juba Sheppartonis tuttavaks saime ja kes on ka väga awsome inimesed.

Dav`i ja Vince`iga Sandro sünnal/vuntsiõhtul

Robiniga minu sünnal

Floga

Siiaoleku sisse jäi ka minu sünna. See jäi täpselt selle kõige suurema töönädala sisse. Niisiis üks päev enne sunnat jõudsime töölt koju 9 ajal, sõime ja pesime jms ja enne 12 otsustasin ma, et lähen magama ära. Ja siis 00:00 otsustas u 10 inimest tulla ja minu voodisse hüpata…Me magame narivoodis Anetiga, mina alumisel korrusel, ühesõnaga suht kitsas oli seal ja voodi jaoks oli see hulk rahvast natuke palju ja ta otsustas katki minna, või no üks tala kõveraks vms. Igal juhul peale seda olen ma sellises kergelt kaldus voodis maganud :D

Peale seda laulsid nad mulle sünnipäeva laulu ja siis oli kingituste aeg. Dav ja Vincent olid ostnud mulle sellised ekstra ilusad vanameeste trussikud ja kõndimiskepi, suht nunnud.

Ja Dav oli veel ühe super ihupiima ostnud, mida ma kohalikus imearmsas poekeses kogu aeg nillinud olin. Ja Anett ja Triinu kinkisid mulle lugemislambi, super asi, tüdrukud teavad täpselt, mis mul vaja J Järgmisel hommikul oli veel palju kallistusi ja veel kingitusi ja tööleminek. Meie Triinuga töötasime jälle 14 tundi aga Anett ja Dav said varem lahti ning olid küpsetanud saiakesi ja kreppe õhtuks. Väga tore pidu oli, meie Daviga olime üleval 5ni ja 7 tööle jälle, päris raske päev oli J

08.04.14

Üks päev tööl oli tore. Vihma ei lubanud aga mida õhtupoole, seda enam pilve läks taevas ja sellised kahtlased pilved. Ja umbes 5 ajal hakkaski järsku sadama. Aga kuna mandlikujadel ei olnud katteid peal, sest ei osatud arvata, et hakkab sadama nii järsku, siis läks kiireks. Kuhjadele oli vaja katted peale tõmmata aga seda tehakse nii, et mitmekesi võetakse katte äärest kinni ja siis pead mandlimäest üle jooksma. See on päris raske kui sul on suur kile käes ja mandlid jalge all veerevad…Ja seda pidime seekord tegema meie, kes parasjagu just seal mägede juures olid..Ka mina olin oma masinaga seal ja päris lõbus oli suure vihmaga seal hullata…kui kate peale sai, oli vaja selle äärtele veeretada suured kummid aga kuna selleks ajaks oli juba vihma parasjagu tulnud ja maa mudane, siis selle tegevusega saime ikka parasjagu mudaseks ise ka. Hiljem tegime Dav-iga ka waterslide maas oleva kattekile peal. Kile ilusti pandud, hakkasime siis koju sõitma. Mina, Dav ja Vincent nende van-iga. Aga kuna vihma oli juba umbes tunnike mõnusalt tulnud oli tee ikka väga raskesti läbitav ja kinni me jäimegi. Üritasime siis Vincentiga lükata kuid selle tulemusel pritsis Dav meid aina mudasemaks. Lõpuks tulid abiväed ja tõmbasid meid tee äärde ja sõidutasid meid koju. Aga kuna Deepa (farmi tööline, meie abistaja) oli Utega (väga tüüpiline auto Aussies) ja seal oli juba 3 inimest sees, pidime me kastis sõitma. Kõik oleks ju olnud tore aga too hetk hakkas taevast alla sadama rahet. Nii me siis naersime/nutsime korraga, ikka väga valus oli, ja üritasime ennast kabiini taha varju peita… Viimaks koju jõuda ja kuuma dušši alla saada oli ikka suur õnnistus..Samal päeval olid Anett ja Triinu läinud linna ja me kartsime, et nemad küll farmi tagasi ei pääse meie Ramboga aga tunnike peale meie saabumist tulid ka nemad, Anett oli küll sügavalt vapustatud kuna Triinu oli teinud suhteliselt surmasõitu, et mitte kinni jääda mudasse J Ühesõnaga on siin suhteliselt lõbus liigelda siin mudateedel nendel vihmastel päevadel…Nii mõnigi on jalutanud läbi muda koju, auto tee ääres.

Ühel päeval käisin Sandroga rahvuspargis… Laenasime superisori van`i, mis laseb tagant tolmu läbi ja kuna enamus 100 km oli kruusatee, siis kohale jõudes olin ikka mõnusalt tolmune…Esialgne pilt ei olnud just eriti muljetavaldav, nägi suht samasugune välja kõik seal nagu meie enda farmi õmbruses. kuna olime ostnud piknkiuasjad kaasa, siis pidasime pikniku väikse seal ja nautisime ilma. Ja siis enne päikeseloojangut hakkasime tagasi sõitma ja siis oli küll imeline. Kängurusid, mida on muidugi niisama ka igal pool näha koguaeg, oli ikka sadade kaupa ringi hüppamas. ja mitte ainult tavalisi halle, keda on kõige rohkem näha, vaid ka valgeid ja punaseid. Ja neile lisaks jooksid metssea karjad, pisikeste poegadega ja mingid hirvetaolised loomad. Igal juhul päikeseloojanguga kõik need loomad oli ikka imeline!

Peale Triinu ja Aneti lahkumist jäin mina üksi poistega tuppa. Ehk siis Vince, Dav, Sandro ja mina elasime mõni aeg neljakesi. Päris tore oli teinekord...Kuna poisid olid kõik sweeperid ja mõned päevad olid meil erinevalt, nemad töötasid mõni päev varem ja meie olime vabad ja siis jälle hiljem olid vastupidi. Igal juhul üks päev kui neil oli vaba, oli Sandro valmistanud mulle lõunasöögi kaasa. Ja õhtul kui ma tagasi jõudsin, oli Dav mulle õhtusöögi valmistanud! Sellise eluga võib lausa ära harjuda :D

Nende viimaste päevade jooksul veetsingi päris palju aega just Sandroga. Käisime rahvuspargis, jalutamas, vaatasime filme jne. Temaga oli natuke raske aeg-ajalt kuna tema inglise keel ei olnud just kõige parem. Aga samas saab sellega just päris palju nalja. Täpselt nagu ka Daviga. Näiteks ajas Sandro koguaeg sassi kitchen (köök) ja chicken (kana). Päri koomiline oli kui ta pidevalt kanasse minema hakkas. Ja ükskord kui tahtsime filmi vaatama hakata tahtis ta kõrvaklappe. Need olid mul köögis ja ma esialgu ei viitsinud neid tooma minna aga mingi hetk ta tõsise näoga küsis, et kas ma äkki viitsin ikkagi chickenisse(kanasse) minna ja earfoxes (mis siis tülkes on kõrvarebased, aga ta ajas millegipärast earphonesidega sassi) tuua. No ikka tükk aega naersin enne kui sain tooma minna.

Kaks päeva enne minu lahkumist ja Sandro sünnipäeva eelõhtul hakkasime sünnipäeva tähistama. See oli pks toredamaid õhtuid minu siinoleku ajal. Selline tšill ja väga fun. Dav on selliste üllatuste ja sünnipäevade asjade osas väga hea. Tema ostis minu sünnaks need helendavad pulgakesed ja värgid ja Sandro sünnaks oli juba mingi aeg ostnud vuntsid. Et siis mingi paki, kus oli 20 erinevat paari vuntse. Õhtu alguses ikka laulsime, toimus õnnitlusvoor ja vuntsidega pildistamine. Migi hetk olime me jäänud ainult 8kesi ja kolisime kööki. Seal läks edasi suur laulu/tantsupidu. Lihtsalt istusime laua ääres, dj Robin pani selliseid vanu lugusid (Lemon Tree etc) ja laulsime kaasa nagu kõri lubas. Mõne hoogsama loo ajal tuli suur ühistants ja edasi jälle laulmine. Niimoodi kirjutades ei tundu see vb kõige suurejoonelisem õhtu kuid seal olles oli see üks kõige toredam/lõbusam õhtu koos väga mõnusate inimestega, ainult 2 inimest olid seal puudu täiuslikuks õhtuks.

Ja viimasel päeval ja Sandro sünnipäeval käisime mina, Sandro, Ashley ja Yinn Hillstonis piljardit mängimas ja õhtul oli minu ärasaatmine/Sandro sünna vol 2. Väga emotsionaalne õhtu oli. Sandro pidas väga ilusa ja emotsionaalse kõne ja enamus inimesi nuttis lõpus vaikselt. Kuna kõik teadsid, et nüüd hakkavad inimesed järjest lahkuma ja need, kes jääma pidid olid kurvad, et meie seltskond, kellega me juba ligi 2 kuud koos olime, läheb lahku. Me olime juba väike pere ja sellest lahku minna on ikka väga kurb. Aga eks selline see Austraalia elu ongi. Saad tuttavaks toredate inimestega, saad nendega väga lähedaseks ja siis tuleb hetk, millal peab lahku minema. Niiet tuleb ära harjuda sellega :)

Järgmisel hommikul pidin juba 8ks Hillstoni jõudma, sest sealt pidi Katu mu peale võtma, et alustada meie 800km pikkust roadtrippi Narrabrisse ja uue peatüki algust. Hommikul jätsin siis kiirelt hüvasti kõigiga ja Sandro viis mu väikse hilinemisega kohale.