Puhkus päev 1

Ja 2 nädalat tagasi täna algas meil puhkus! Tegelikult lõppes meie töö juba kolmapäeval 23.07 aga Narrabrist lahkusime lõplikult siis teisipäeva hommikul 29.07. Viimased päevad Narrabris tundusid mulle tegelikult isegi pikemad, kui olid olnud viimased kuud. Aga seda kindlasti selleks, et nende jooksul kuidagi toimus nii palju ja oli palju sündmusi.
Igal juhul pidime me tegelikult juba esmaspäeval teele asuma aga kuna nii reedel kui ka laupäeval sai peo käidud, oleks see pakkimine liialt tihedaks läinud ja kuna otseselt ju kiiret ei olnud mõtlesime asja rahulikult võtta ja päevakeseks kauemaks jääda. Meie memmel Ruthil oli esmaspäeval ka sünnipäev niiet saime maitsvat kooki, suur pluss jäämisele :)

Ja niisiis alustasime oma reisi 29. juulil Narrabrist. Hommikul veel pakkisime viimased asjad autosse, vaatasime oma postkasti üle ( meil tekkis selle aja jooksul, kui meil pikema aja jooksul postiaadress olemas, ebay haigus nimelt...ja siis mul oli veel paar pakikest saamata ja ma lootsin ka need kätte saada aga kahjuks ei olnud) ja käisime jätsime hüvasti meie kallite Elo ja Kareli ning ka Aya ja Liamiga.

Ja millalgi ennelõunat meie teekond algaski! Sihtkohaks oli Armidale esialgu, et jõuaksime Waterfalls Way peale. Ja meie memm soovitas meile sellist vähe väiksemat teed pidi minna Armidale, et ka natuke põnevam ja loodust enam näha. Kõigepealt ütlen kohe ära, et kogu see tee oli imeilus ja väga mõnus on ikka roadtrippida aga kahjuks ei ole prg just kõrghooaeg nende jugade vaatamiseks, kuna talv on ja vihma ei ole tulnud veel eriti, seetõttu ei ole jugades ka vett väga. 

Igal juhul oli meie esimeseks peatuspaigaks Glacial area Bingaras. Loodus on ikka väga võimas! Suured kivimürakad igal pool.

Tee kulges väga mõnusalt. Eelnevalt oli meil valmis tehtud roadtripi playlist, kuhu said pandud kõik head-paremad lood ja eks see reis kulgeski laulu ja tantsu saatel suhteliselt. Maastikud muudkui vahetusid, iluad metsad, kulgevad teed ja mõnusad mäed igal pool. Kahjuks on nüüdseks juba täpselt meelest läinud, et kus täpselt mis maastik oli aga ikka väga vapustav kuidas kolme päeva jooksul see muutus. Kilomeetreid sai ka ikka läbitud aga samas mitte nii palju, kui ümbritseva järgi arvata võiks... meil seal narrabri ümbruses oli selline kollakas loodus, selline meie sügisene natuke, sügise algus. Vahepeal oli täiesti lage ja kollane, mulle meenutab millegipärast sügisest Maine osariiki USAs... Siis järsku olid suured mäed, kurvilised teed ja lopsakas loodus. ja ka nüüd edaspidi sõites, mitte ainult nende kolme päeva jooksul, oleme seda täheldanud, et iga mõnikümne kilomeetri tagant kohati muutub see maastik siin...

Igal juhul kulges tee mõnusalt ja väikse vaidluse ja tögamisenoodi all. Ma siis siinkphal räägin ka minu ja Katu omavahelisest läbisaamisest. :D Suur osa meie suhtlusest on sellise tögamis- ja ma tahaks isegi öelda virisemiselaadselt, aga seda ainult heas mõttes. Meile mõlemale meeldib teineteise kallal võtta. Et see oli juba Narrabris nii, seal autosõidud tööle olid alati väga lõbusad ja meie niiöelda siis "pesime oma musta pesu" seal teiste ees ja rääkisime alati teiseteise kohat igast asju, a`la et Katu ei lase mul šokolaadi süüa või kes nõusid pesi vms...ja teised siis õtlesid, et me oleme nagu vana abielupaar ja peaksime nõustamisele mõtlema .D Igal juhul tegelt saame me väga hästi läbi aga meie suhtlus on selline teistmoodi ja üksteise kalla võtmine käib koguaeg.

Ja ega see reis ei ole teistsugune olnud, meil on mõned päris head videod ka, kus see välja tuleb. Kui ta rääkis et nüüd teeb videot austraalia mandri kõige idapoolsemast punktist ja ma siis vaidlesin vastu, et see tegelt ei ole ju, natuke eemal on ja siis torisesime kahekesi natuke ja ta vihaselt ütles, et ma ta video ära rikkusin. Ühesõnaga nalja meil saab sellega.

Nüüd tagasi reisi juurde. Mõne aja pärast tegime me lõunapausi Bundarra juures piknikuala. See on ka siin Austraalias hea, et igal pool on rahvuspargid või niisama piknikualad ja seal on üldiselt olemas gaasigrillid, piknikulauad, välikäimlad ja kõik muu vajalik. Ülimõnus. Tolles kohas grilli küll polnud aga meil oli kodus salat kaasa tehtud, niiet polnudki vajadust.

Kõht täis, sai rahulikult edasi sõita...sest kes mind tunneb, teab, et tühja kõhuga ja väsinuna ei ole ma just kõige toredam kaaslane :D

Peale lõunat millalgi jõudsime Armidale ja üle pika-pika aja saime minna Big W-sse. See on suur odavate hindadega pood. Enamuses on riided ja tehnika jms, väheke ka sööki. Ja no ega me siis sealt väga kiirelt tulema ei saanud. Oli vaja ikka ka esimesed riideostud teha sealt. Aga nagu nüüdseks on välja tulnud, siis ostisn ma sealt omale ühed oma reisi kõige kasutatavamad ja mugavamad püksid. Lillelised, hakkate piltidel palju nägema :P

Ja peale shopingut ei olnudki päikeseloojanguni kaua aega ja sai kaardilt vaadataud, et esimeseks rahvuspargiks ja joaks oli Dangars Falls and Gorge, kuhu me siis ka suundusime. 

Jälle sellise vahemärkusena, et terve meie reis on toimunud kaartide järgi. Katul on neid ikka päris mõni erinvate piirkodade kohta ja kuna meil ajapiirangut ei olnud, siis otsustasimegi sellise kulgemise teha. Võtsime kaardi ette, vaatasime kuhu vaja saada ja siis seal on peal kõik need vaatamisväärsused ja pargid jne...Et siis selle järgi läksime, ülimõnus.

Igal juhul jõudsime oma ööbimispaika siis enne 6 õhtul ja jõudsime oma söögiasjad lauale panna kui hakkas pimedaks minema. Kuna me olime ikka päris mitmeid kilomeetreid mööda kruusateed kusagile metsa sisse sõitnud ja seal ei olnud kedagi teist, oli seal kohati ikka päris hirmus. ma läkisn autost mingeid asju tooma ja siis hakkas kusagil puu otsas krõbisema ja kui ma sinna vaatasin, oli seal ilvese moodi asi. Tegelt küll opossum. Aga igal juhul panin mina hirmsa jooksuga tagasi laudade juurde, kus oli meil kaks taskulampi helendama pandud ja Katu ka seltsiks. Ja et sellest vähe, sõitis natukese aja pärast meist natuke eemalt hästi aeglaselt mööda üks auto. Et selline ühesuunaline ringtee moodi asi oli seal ja seda mööda siis kruiisi. Ja kuna meie olime just paar nädalat tagasi vaadanud Wolf Creeki ( film kuidas üks hull austraalias bäkkereid tappis outbackis) siis tuli minul kabuhirm naha vahele ja ma reaalselt mõtlesin, et see minu viimaseks ööks jääb. Vähe sellest, et mingid elukad mu peale hammast ihuvad, tulevad nüüd mingid jõhkardid ja tapavad maha. Õnneks olime me olnud nii targad, et ennast kahe veiniga varustanud, niiet õhtusöögi kõrvale kadus üks pudel väga kiirelt, enamasti just hirmust. Õhtusöök söödud, kolisime oma elamise autosse ära ja kui seal said " kardinad akendele ette" ja filmi ka peale läks olemine ikka palju paremaks.Ja ka teine pudel veini sai ära joodud ning siis oli juba täitsa rahulik meel. Ja kes oleks uskunud, elasimegi öö üle ja ei tulnud ka hirmsad kirvega onud meid taga ajama. Väga meeldiv :)

Järgmise peatüki lõpp

Ja homme saabki meie aeg Narrabris läbi. Uskumatu, et juba on põhimõtteliselt 4 kuud möödas meie siia saabumisest. Aeg on ikka helikiirusel möödunud aga samas ega see ime ei ole kui terve aeg möödub kas tööl olles või magades.
Üritan siis jälle lühidalt kokku võtta meie aja ja suuremad sündmused siin olles.
Alustan siis siia sõidust. katu võttis mind Hillstonist peale ja alsutasimegi oma 800 km pikkust teekonda Narrabrisse. Teekond oli emotsionaalne, kuna eelnevatel õhtutel olid inimesed minu mälestusteraamatusse kirjutanud ja sõites alustasin ma nende lugemist. Sellised peaaegu esimesed muljed Katul minust ei jäänud just parimad, kuna ma ikka pillisin päris palju sellel teekonnal. Aga meile jäi mõningaid lahedaid kohti tee peale, kõige meeldejäävam siis Utes in the Paddock, päris lahedad autodest tehtud kunstiteosed. kaks minu lemmikut siis

ja lõunasöök Katu ühes eelmises töökohas :)

Kohale jõudsime õhtul 7 ajal ja peale väikest eksimust jõudsime ka õnneks väga ilusa maja juurde. Memm oli ilusti vastus ja saime oma asjad paika.

Esimene nädal oli minu jaoks väga raske. Uus koht, uued inimesed ja palju emotsioone. Kõige halvem oli see, et kuigi me saime tööl olla, olid tööpäevad vaid mõni tundi pikad ja jäi palju vaba aega. Ja jällegi oli mul vesi päris tihedalt lahti ja kuigi ma enamasti üritasin seda teha oma jalutuskäikude ajal, juhtus seda ka Katu ees ja eks ma ehmatasin ta oma kurbusega ära natuke ka :)

Esimene nädalavahetus käisime Mount Kaputari rahvuspargis Katu ja Toomasega. Väga mõnus päev ilusate vaadete ja matkamisega.

Ja kuna esimesel nädalal väga tööd vaja teha ei olnud ja Sandro pidi minema tagasi Itaaliasse, siis otsusatsime veel kokku saada Sydneys ja nii veetsingi ühe toreda nädalavahetuse seal. Käisime vaatamas Sydney ooperimaja, botaanikaaeda, darling harbouris, china townis ja jalutasime niisama ringi ja nautisime melu. Muidu väga mõnusa vaibiga linn aga päris palju sadas selle 3 päeva jooksul. Kindlasti tahan tagasi minna mingi hetk 

Ja järgmine suurem sündmus oli juba nädalake hiljem, kui me otsustasime Triinut tema sünnipäeva puhul üllatada Dalbys. Meil oli öövahetus ja mina lõpetasin laupäeva hommikul 7 ajal, käisin pesus ja varsti teekond algaski. 450 km möödus minul üpris kiirelt, magasin peaaegu terve tee. Kohale jõudes saime Dav`i ja Vince`iga kokku ja üritasime planeerida kus ja kuidas üllatus teha. Lõpuks ostsime kohalikus kaubanduskeskuses muffinipaigas kõigile muffinid, meil olid õhupallid ja küünal. Triinu oli ikka väga üllatunud kui meid nägi talle sünnipäeva laulu laulmas, väga tore :)

Õhtul pidi kahjuks Triinu tööle minema, meie käisime seal tal külas korraks ja läksime ise välja. Väga tore ja üllatav õhtu oli. Dav`i tantsuoskused olid ikka üle kõigi ootuste head, sai ikka korralikul kombel keerutada. Ja järgmisel päeval tundis ta seda oma kätel väga hästi. Sest ega ta lihtsalt keerutanud vaid ikka korralikult tõstetega ja värki...

ja järgmisel päeval toimus Aneti ja Triinu juures väike grill nende töökaaslastega, kust pidi Anett kahjuks tööle minema. See oli jällegi väga tore õhtu meeldivate inimeste seltskonnas. Majaomanik ja tema poeg on ikka väga suured naljavennad, uskumatu, mis ühe 13 aastase(vist oli) suust välja võib tulla. Ja tantsuoskused (Gangnam style) olid ka ikka uskumatud. ja järgmine päev olime jällegi tagasiteel Narrabri poole, kuna Katu pidi juba õhtul tööle minema. Seekord oli siis niipidi, et mina olin roolis ja Katu tukkus kõrval.

Järgmine suurem sündmus oli Elo, meie väga armsa töökaaslase, sünna. Käisime ühes lähemas suuremas linnas, Tamworth, Autraalia kantrimuusika pealinn. Seal toimus jaanuaris suur festival, kuhu oleks minna küll tahtnud. Igal juhul tegime päeval suure shopingu, käisime suure kitarri juures ja mitu tundi peale esialgselt plaanitud tagasiminekuaega sõitsime tagasi kodu poole. Elo ja Kareli juures oli väike kartulisalat veini ja koogiga. Väga mõnus.

Enamus ajast kulus meil ikka töötamisele, niiet järgmine suurem sündmus oli juba juunikuus Moree Arthesian Spa külastus. See oli ikka üks ülemõistuse mõnus päev. Kujutate ette, kui peale 6 kuud mitte saunas käimist ja 3 kuud suurt töörabamist ja suurema osa viimasest kuust ikka väga külma käes, saaksite sauna ja sooja vee kätte, no ikka super luksus. Ja me võtsime seal private sauna, mis kujutas ette sellist väikest ala. Seal oli meeste ja naiste pesemisruum, saun ja soe bassein mõnulemiseks. Päris soe vesi ja kaua seal olla ei tahagi korraga aga kastad end korraks külma vette ja on jälle hea olla. Igal juhul olime oma 2 tundi ikka korralikult lõpuni ja super.

Ja ka siis meie lõpupidu. See peeti Narrabri bowlingklubis, kõik joogid ja snäkid olid kinni makstud ja oli väga lahe näha ülemusi, ginnereid ja teisi töökaaslasi tööriietest väljas ja õhtut nautimas. Enne pidu käisime teiste eestlaste majas eelpeol ja pärst jõudsime ka järelpeole sinna. Järgimine päev pidime katuga oma autole järgi jalutama sinna, ikka korralik 5 km jalutuskäiku ja peale seda läksime mõnedega eelmisest õhtust lõunasöögile. Ja ega ka õhtut ei saanud niisama mööda lasta, läksime veel teistega õhtust sööma ja ka peole. 

Minu esimene kogemus tourist hotelis peol oli tegeliskult juba nädal varem, kui mul ei olnud aimugi, et see on välibaar. Või no baar on sees aga tantsuala väljas. Ja kuna seal on ju õhtuti ikkagi väga kplm siis ei onud ma selleks kohe üldse valmis. Aga samas kui tantsu keerutada korralikult, hakkab ikka soe kiirelt...Igal juhul oli õhtu väga tore jällegi. Saime oma vana tantsupartneri/tuttava Liami (esimesel õhtul käisime temaga koos mingil majapeol ja ka eelneval nädalal tantsisime) ja tema sõbra Jakega kokku ja tantsu ikka jagus ;)

Elo ja Karel peol

Aya (minu üks kaaslane pressi toas, teine oli Elo) ja Liam

Katu, mia ja Elo