Järgmise peatüki lõpp

Ja homme saabki meie aeg Narrabris läbi. Uskumatu, et juba on põhimõtteliselt 4 kuud möödas meie siia saabumisest. Aeg on ikka helikiirusel möödunud aga samas ega see ime ei ole kui terve aeg möödub kas tööl olles või magades.
Üritan siis jälle lühidalt kokku võtta meie aja ja suuremad sündmused siin olles.
Alustan siis siia sõidust. katu võttis mind Hillstonist peale ja alsutasimegi oma 800 km pikkust teekonda Narrabrisse. Teekond oli emotsionaalne, kuna eelnevatel õhtutel olid inimesed minu mälestusteraamatusse kirjutanud ja sõites alustasin ma nende lugemist. Sellised peaaegu esimesed muljed Katul minust ei jäänud just parimad, kuna ma ikka pillisin päris palju sellel teekonnal. Aga meile jäi mõningaid lahedaid kohti tee peale, kõige meeldejäävam siis Utes in the Paddock, päris lahedad autodest tehtud kunstiteosed. kaks minu lemmikut siis

ja lõunasöök Katu ühes eelmises töökohas :)

Kohale jõudsime õhtul 7 ajal ja peale väikest eksimust jõudsime ka õnneks väga ilusa maja juurde. Memm oli ilusti vastus ja saime oma asjad paika.

Esimene nädal oli minu jaoks väga raske. Uus koht, uued inimesed ja palju emotsioone. Kõige halvem oli see, et kuigi me saime tööl olla, olid tööpäevad vaid mõni tundi pikad ja jäi palju vaba aega. Ja jällegi oli mul vesi päris tihedalt lahti ja kuigi ma enamasti üritasin seda teha oma jalutuskäikude ajal, juhtus seda ka Katu ees ja eks ma ehmatasin ta oma kurbusega ära natuke ka :)

Esimene nädalavahetus käisime Mount Kaputari rahvuspargis Katu ja Toomasega. Väga mõnus päev ilusate vaadete ja matkamisega.

Ja kuna esimesel nädalal väga tööd vaja teha ei olnud ja Sandro pidi minema tagasi Itaaliasse, siis otsusatsime veel kokku saada Sydneys ja nii veetsingi ühe toreda nädalavahetuse seal. Käisime vaatamas Sydney ooperimaja, botaanikaaeda, darling harbouris, china townis ja jalutasime niisama ringi ja nautisime melu. Muidu väga mõnusa vaibiga linn aga päris palju sadas selle 3 päeva jooksul. Kindlasti tahan tagasi minna mingi hetk 

Ja järgmine suurem sündmus oli juba nädalake hiljem, kui me otsustasime Triinut tema sünnipäeva puhul üllatada Dalbys. Meil oli öövahetus ja mina lõpetasin laupäeva hommikul 7 ajal, käisin pesus ja varsti teekond algaski. 450 km möödus minul üpris kiirelt, magasin peaaegu terve tee. Kohale jõudes saime Dav`i ja Vince`iga kokku ja üritasime planeerida kus ja kuidas üllatus teha. Lõpuks ostsime kohalikus kaubanduskeskuses muffinipaigas kõigile muffinid, meil olid õhupallid ja küünal. Triinu oli ikka väga üllatunud kui meid nägi talle sünnipäeva laulu laulmas, väga tore :)

Õhtul pidi kahjuks Triinu tööle minema, meie käisime seal tal külas korraks ja läksime ise välja. Väga tore ja üllatav õhtu oli. Dav`i tantsuoskused olid ikka üle kõigi ootuste head, sai ikka korralikul kombel keerutada. Ja järgmisel päeval tundis ta seda oma kätel väga hästi. Sest ega ta lihtsalt keerutanud vaid ikka korralikult tõstetega ja värki...

ja järgmisel päeval toimus Aneti ja Triinu juures väike grill nende töökaaslastega, kust pidi Anett kahjuks tööle minema. See oli jällegi väga tore õhtu meeldivate inimeste seltskonnas. Majaomanik ja tema poeg on ikka väga suured naljavennad, uskumatu, mis ühe 13 aastase(vist oli) suust välja võib tulla. Ja tantsuoskused (Gangnam style) olid ka ikka uskumatud. ja järgmine päev olime jällegi tagasiteel Narrabri poole, kuna Katu pidi juba õhtul tööle minema. Seekord oli siis niipidi, et mina olin roolis ja Katu tukkus kõrval.

Järgmine suurem sündmus oli Elo, meie väga armsa töökaaslase, sünna. Käisime ühes lähemas suuremas linnas, Tamworth, Autraalia kantrimuusika pealinn. Seal toimus jaanuaris suur festival, kuhu oleks minna küll tahtnud. Igal juhul tegime päeval suure shopingu, käisime suure kitarri juures ja mitu tundi peale esialgselt plaanitud tagasiminekuaega sõitsime tagasi kodu poole. Elo ja Kareli juures oli väike kartulisalat veini ja koogiga. Väga mõnus.

Enamus ajast kulus meil ikka töötamisele, niiet järgmine suurem sündmus oli juba juunikuus Moree Arthesian Spa külastus. See oli ikka üks ülemõistuse mõnus päev. Kujutate ette, kui peale 6 kuud mitte saunas käimist ja 3 kuud suurt töörabamist ja suurema osa viimasest kuust ikka väga külma käes, saaksite sauna ja sooja vee kätte, no ikka super luksus. Ja me võtsime seal private sauna, mis kujutas ette sellist väikest ala. Seal oli meeste ja naiste pesemisruum, saun ja soe bassein mõnulemiseks. Päris soe vesi ja kaua seal olla ei tahagi korraga aga kastad end korraks külma vette ja on jälle hea olla. Igal juhul olime oma 2 tundi ikka korralikult lõpuni ja super.

Ja ka siis meie lõpupidu. See peeti Narrabri bowlingklubis, kõik joogid ja snäkid olid kinni makstud ja oli väga lahe näha ülemusi, ginnereid ja teisi töökaaslasi tööriietest väljas ja õhtut nautimas. Enne pidu käisime teiste eestlaste majas eelpeol ja pärst jõudsime ka järelpeole sinna. Järgimine päev pidime katuga oma autole järgi jalutama sinna, ikka korralik 5 km jalutuskäiku ja peale seda läksime mõnedega eelmisest õhtust lõunasöögile. Ja ega ka õhtut ei saanud niisama mööda lasta, läksime veel teistega õhtust sööma ja ka peole. 

Minu esimene kogemus tourist hotelis peol oli tegeliskult juba nädal varem, kui mul ei olnud aimugi, et see on välibaar. Või no baar on sees aga tantsuala väljas. Ja kuna seal on ju õhtuti ikkagi väga kplm siis ei onud ma selleks kohe üldse valmis. Aga samas kui tantsu keerutada korralikult, hakkab ikka soe kiirelt...Igal juhul oli õhtu väga tore jällegi. Saime oma vana tantsupartneri/tuttava Liami (esimesel õhtul käisime temaga koos mingil majapeol ja ka eelneval nädalal tantsisime) ja tema sõbra Jakega kokku ja tantsu ikka jagus ;)

Elo ja Karel peol

Aya (minu üks kaaslane pressi toas, teine oli Elo) ja Liam

Katu, mia ja Elo