Farmi elu

Nii, natuke elust farmis siis nüüd J Oleme siin elanud juba nädala ja täitsa ok. Kokku elab meid siin 30 ringis - meie, meie kaks prantsuse poissi (Vincent ja Dav), itaallased (nüüdseks on neid juba 6), korealased (esialgu oli 2 poissi, nüüd 5 või 6), prantslased (peale meie poiste veel 4 neiut), sakslased (3), india poisid (meie otsene ülemus ehk contractor on ka inidast, neid on 5), inglased (3) ja kaks rastafarit, kellest üks on juba läinud, väga hull mees oli.

Igal juhul, sisse kolisime esmaspäeva õhtul ja teisipäev oli tüdrukutele vaba, kuna ainult sweeperid läksid tööle, ehk siis poisid. Koristasime tube siis ja pesime ka köögi ära ja mingi hetk hakkasid inimesed tulema majja tagasi ja me istusime köögis ja käskisime neil oma mudased töö jalanõud ära võtta. Kõik tegid vähe nägusid aga rohkem naljaga, et oh Jeesus, jäta veel naised majja päevaks, et mis reeglid veel tulevad. Aga siis tulid ka contractorid, loomulikult ütlesime ka neile aga neile see väga ei meeldinud, nad on suhteliselt temperamentsed ja tegid ikka korralikult nägusid. Ja õhtul tulid meie narid, niiet meie Anetiga hakkasime neid kokku panema, päris tore J

Järgmine päev hakati tööl jagama inimesi töökohtade peale ja mind ja Anetti pandi rehadega jalutajateks, guess why :D Me olime ikka päris korralikult vihased, et meile niimoodi tagasi tehakse lihtsalt selle pärast, et me julgesime bossidele öelda, et nad peavad puhtust hoidma samamoodi nagu kõik teised. Igal juhul olime me väga mures, et kas nüüd jäämegi bossidega vaenujalale. Aga õnneks pandi järgmine päev mind Jackrabbiti peale ja paariliseks sain AK (üks india poiss)

Tema siis traktori peal ja mina oma jackrabbitiga tema järel. Töö käib siis nii, et tema oma traktoriga sõidab kahe puude rea vahel ja  kogub mandlid maast traktori peale. Kui tema masin täis saab, siis mina tagurdan talle oma jackrabbitiga järele, haagin ennast külge, tühjendan ta ära ja lähen oma masinat tühjendama. Tema samal ajal liigub edasi ja kui ta jõuab rea lõppu, siis võtab uue rea. Aga kuna see farm on nii suur ja juba ühes blokis on u 100 rida, siis ei tea sa kunagi millisele reale ta läheb järgmisena ja selleks on meil kasutusel two-wayd (walkie-talkied). Kuna kõik 7 paari kasutavad sama kanalit siis on vahel ikka päris naljakas kuulata kuna mõned ei räägi väga hästi inglise keelt ja teevad väga naljakaid kommentaare. Õhtul kuulsin, et ka mina olin teinud.  Sa pead sellele traktorile taha külge haakima ennast tagurpidi ja tegelikult peaks seda ka liikudes tegema aga see on natuke rakse esialgu kuna sa pead liikuma ja siis ühe kangiga neid mandleid ettepoole tõmbama, aga see ei ole kõige lihtsam, kuna särast :Da pead pedaalile kindla tugevusega vajutama, et mitte traktorit liialt tugevalt edasi suruda. Igal juhul ühel hetkel olin ma küsinud: „ AK, am I pushing you too hard?“ ja kõik rääkisid, et nad olid oma masinates ikka päris korralikult naernud. Ja siiani norivad sellega.

See on minu masin

Too päev töötasime me poole 10ni õhtul kuna järgmine päev lubas vihma ja kõik mandlid tuli maast ära korjata. Töö jäi pooleli kuna juba 21 ajal läks nii pimedaks ja tolmuseks, et sa ei näinud reaalselt 5 meetrit ka enda ette, väga hull. Ja reedel oligi vaba päev ja juhuslikult ka sõbrapäev.

Kingitused, mis sain

Me kõik läksime Griffithisse aga eraldi autodega. Mina läksin kahe korea poisi ja kahe prantsuse tüdrukuga. Õhtul oli väike pidu, mis läks natuke käest ära. Anett jõudis oma autoga kõige hiljem tagasi, ta sõitis kahe itaallase ja kahe rastafariga ja nad käisid weede ostmas ja eks siis olid seda tagasi tulles ka tarvitanud ja Anett oli neile kainekas. Üks rastafaridest, Robert, oli selline vanem mees ja läks juues/weed`i tehes selliseks vähe kurjaks. Ja südaöösel olidki kõik piisavalt võtnus ja eri kultuurid ja pinged jne.. Ühesõnaga läks natuke inetuks asi, aga õnneks ainult sõnadega, et päris kaklema keegi ei läinud. Contractor (ühte hüüame Hamstriks) ajas meid oma tubadesse, et edasist kaklust vältida aga me kartsime, et nüüd löövad maha selle Roberti. Igal juhul tulid paar itaalia poissi ja Sushi (üks india poistest) meie tuppa ja meil läks pidu edasi hommikuni.

Järgmised kaks päeva ei teinud me suurt midagi, niisama olime majas ja sotsialiseerisime teistega.  Pühapäeva õhtul saime teada, et paar päeva ei ole kindlasti veel tööd ja otsustasime minna Narrandera parki, et näha koaalasid. Ja esmaspäeva hommikul hakkasimegi mina, Anett, Triinu, Dav ja Sandro sinnapoole sõitma. Park oli ok, mitte väga palju näha aga ilus. Ja me nägime 4 koaalat, oi me olime õnnelikud

Ja nüüd oleme paar päeva lihtsalt filme vaadanud, sporti teinud jne… Eile saime jalgpalli ja toimus rahvusvaheline jalgpallimatš, päris tore oli J

Igal juhul loodame, et lähipäevil saab jälle tööle hakata ja siis arvatavasti kõik päevad väga pikad. Ja loodan, et rohkem vihma ei tule enne kui harvest läbi. Või siis minu sünna ajal :P 

Kõik on endiselt hästi, nalja saab ikka vägaväga palju ja eluga olen rahul. Niiet järgmise korrani ;)

Uus algus

Hopefully... :D
Igatahes pidime me oma teekonda alustama teisipäeval aga esmaspäeva õhtul selgus, et meid oodatakse alles kolmapäeval.  Teisipäev 4.02.14 sai meil Anetiga täpselt kuu aega Aussies täis! Juhuuu!Käisime veelkord siis meie prantsalstega hüvasti jätmas. Asja juurde käis ikka nagu alati väike veesõda Vinniega :)

Tegime väikse grilli järve ääres ja meie Anetiga läksime villasse tagasi kuna seal ootasid meid maja poisid, et ka lahkumispidu teha. Mängisime beerpongi

jõime veini, rääkisime juttu ja muu selline. Oli järjekordselt üks väga mõnus õhtupoolik lahedate inimeste ja hea atmosfääriga. 2 sakslast (pildil paremal) on Flo ja Robin ja nendega loodame me veel kohtuda. Ka nemad, eriti Robin, olid täitsa meie tüüpi mehed! Robiniga oli mul väike arusaamatus esimesel õhtul kui kohtusime aga õnneks saime me sellest suhteliselt kiirelt üle ja viimaseks päevaks oli see long forgotten ning oleme suured buddy-d :)
Järgmisel lõunal läksime ajasime poisid üles, jätsime hüvasti ja liikusime järve äärde veelkord Davidi ja Vincentile (Dav-i reisikaaslane) tšau ütlema.

Ja seal leidsid poisid meie kalli Rambo tule seest surnud papagoi. :S

Ma vist ei ole teile varem meie kallist Rambost rääkinud aga tema on selline vähe damaged. Triinu sai selle endise töökaaslase käest ilma rahata aga pidi ise maksma remondi raha. See töökaaslane oli selle autoga kahele kängurule otsa sõitnud, niiet tal on mõningad mölgid sees ja ees ühes kohas (radika ees) ei ole kaitset

Pluss veel mõningad "minor" vead. Näiteks AC, nooo ei ole väga lõbus sõita 40 kraadise kuumusega 3 tundi ilma airconita. Ütleme nii, et see esiistme kate on totaalselt minu higi täis. Not the best this to imagine, I know! 

Igal juhul alustasime me oma teekonda Griffithisse 2 ajal. Sõit oli kuum ja natuke kurb aga üldiselt ok. Tee peale jäi Big Strawberry 

ja umbes 5 ajal jõudsime Griffithisse. Seal pidime siis kohtuma oma uue ülemusega, mingi Ali. Ootasime teda Woolworthi (toidukas) parklas ja lõpuks jõudis sinna siis selline lühike tume mees, ilmselt india vms päritolu. Ja andis meile teada meeldiva uudise, et meie asukoht on veel 100 km eemal (Y) ning, et see on selline väike koht nagu Hillston, umbes samasugune nagu Tumbarumba. Pluss küsis, et kas veel üks neiu mahuks meie autosse. Neil oli kaasas üks Saksa tüdruk Leah aga kuna ta ise elab Griffithis, oleks talle sobinud, et ta meiega tuleb. No eks me siis mahutasime ta ära oma Rambosse, kuigi seal just väga ruumi ei olnud, meie kõigi matkakotid pluss teised kotid jms. Ühesõnaga pagasnik oli täiesti täis pluss veel ka tagaistmel ja meie kalli Rambo amordid ei ole kahjuks kõige paremas korras :D Niiet see viimane tunnine sõit oli pigem selline huvitav, vahel 50 km/h ja vähem. Lootsime lihtsalt, et ikka kohale jõuame. :D 

Ja jõudsime. Elamine oli karavanpargis jällegi aga seekord õnneks ikkagi majakeses. :)

Pakkisime oma asjad lahti, jõime natuke veini ja läksime magama. Järgmine päev võtsime rahulikult, magasime kaua ja käisime oma linnakesega tutvumas. Vist vähe veel pisem kui Tumba, paar nunnut käsitööpoekest, üks toidukas ja mõni pubi. Pubikultuur on siin küll päris kõva. Igas pisemaski kohas on ikka vähemalt üks pubi, kus kõik kohalikud käivad peale tööd õlut joomas. Reede õhtu on vähe rohkem rahvast ja pidu käib isegi südaööni! (Y) Super :D No ja peale oma pisikest tutvust linnakesega otsustasimegi pubiga ka tutvust teha. Eks kohalikel meestel oli jälle elevust palju kui me sisse astusime. Tegime siis seal tutvust mõnega, uskumatu aga mõni oli Eestist ka kuulnud. Õhtul tegime ka naabritega tutvust, päris toredad real aussie poisid.

(Õhtul tuli Mandli-boss meid vaatama ning istusime maha ja rääkisime natuke asju läbi. Töö kohta rääkis seda, et esimene nädal on õppimisnädal ning siis saame kõik palka tunnitasu järgi ning nädala lõpus saame selle raha kätte. Lubas, et iga nädala lõpp hakkame palka saama. Siiralt loodan!!! Samas on seal liiga palju inimesi tööl ning tahaks arvata, et ta ikka päris ninapidi meid vedada ei saa – muidu läheksid sealt kõik inimesed ära. Pärast esimest nädalat selgub siis, kes, mis tööd täpselt tegema hakkab. Osad masinate peal, osad koristavad. Saime aru, et masinad sõidavad ja koristavad/pühivad mandlipuude alt suurema sodi ära ning siis osad inimesed jalutavad masinate taga ja koristavad sealt omakorda suuremad oksad ja asjad ära, nii et mandlid ilusasti alles jäävad. Praegu toimub mandlipuude raputamine. 

Pärast esimest nädalat saame ka otsustada, kuidas tahame palka edaspidi saada – kas lepingu alusel või tunnitasu alusel.. või mõnel muul. Ning siis makstakse juba hektarite pealt, mitu oled ära koristanud. Miinimum, mis peab päevas ära koristama on 12 hektarit ning selle eest saab vähemalt 240 dollarit. Päeva pikkuseks on vähemalt 10 või 12 tundi ning tööpäevad hakkavad enamasti kell 6:00 pihta. Ainuke miinus on see, et farm asub meist 40 km eemal, mis tähendab, et iga päev peame sinna sõitma ja hiljem tagasi. Harvest võib kesta natuke rohkem kui kuu aega ning selle aja jooksul ei pruugi olla meil mitte ühtegi vaba päeva! Võimalik, et 40 päeva järjest tööl. KUI aga peaks vihma sadama, siis võib saada 2-3 vaba päeva, et maa ja mandlid ära kuivaks. Kui tõesti algab selline töö, siis võin juba kohe ette ära öelda, et internetti vist jällegi nii tihti ei satu, kuna pärast tööd ootab ainult dušš ja voodi. Kindlasti ei saa see kerge olema, aga see-eest on loota suuremaid summasid! Hoidkem pöidlad pihus! ) see osa oli Triinu blogist

Laupäeval käisime Griffithis kuna teadsime, et meil hakkab peale raske töö ja arvatavasti ei saa enam nädal aega kindlasti poodi. Pluss seal farmis on vaja turvajalanõusid, niiet ka need oli vaja muretseda endale. Kahjuks jäi palju allahindlusi ka tee peale ja jällegi raiskasime liialt palju raha. Aga ehk hakkab nüüd korralikult teenima ja siis pole hullu.

Shopping my style :P

Kuna siin on nii kuum, siis on igapäevane see, et kusagile eemal mingit suurt põlengut näed ja õhk suht paksu suitsuhaisu täis. Nii ka seekord tagasi sõites.

Saime reedel ka kõne, et me saime Gotton Gini ( mingi puuvilla teema), täpselt ei tea aga pidi olema hea ja hinnatud töö. No eks ta ei ole jälle mingi glamuurne töö aga raha saab normaalselt ja tööd jagub paariks kuuks, sellega saab oma farmitunnid ka täis.

Ja pühapäeval käisime esimest korda oma farmis. Nägime farmimajutust ja see oli isegi üpris korralik. Aga totaalselt keset pärapõrgut. Hillstonist 40 km eemal ja 10 km on off-roadi, seega meie kullakallis Rambo ei peaks sellel vastu ja seetõttu otsustasime sinna kolida. 7 tuba ja 5 inimest läheb tuppa, ühesõnaga 35 inimest elab seal kui me sinna läheme. Kui me saabusime, siis olid India meestel küll silmad punnis peas ja väga elevil meie saabumisest. Umbes 3 tüdrukut oli peale meie seal majas ja kõik tundusid olevat seal oma boyfriendidega.

Veetsime seal paar tundi, läksime tagasi koju ja pakkisime asjad ära. Samal päeval sai Triinul ka 6 kuud täis ja seda oli ju ometi vaja tähistada. :P

Ja täna hommikul (esmaspäev) oli siis esimene training päev. Päris põnev oli. Meile öeldi, et 7ks peab olema kohal. Otsustasime 6.15 lahkuda karavanpargist, et oma kotid maha visata majja ja kui me 6.40 sinna saabusime ei olnud mitte keegi veel üleval. Mõtlesime, et imelik aga oh well…Läksime siis farmi officite juurde, jõudsime napilt kuna farm on 2460 aakrit ja kõik need mandlipuud on ühesugused. Ja siis tuli meeldiv teade, et kellaaeg vahetati 8ks. :D eks me siis jõume seal 6kesi kohvi ja rääkisime niisama tühjast-tähjast. Mingi hetk kui kõik kohal olid tehti ära ka mingisugune introduction. Väga meeldiv oli muidugi see, et räägiti, et seal farmis on brown snakes, mis on maailmas teised kõige mürgisemad ja esimesed kõige ohtlikumad (kuna ründavad sind) maod. Ja pluss seal on väga palju ämblikke, ka käe suuruseid aga need eluohtlikud ei pidanud olema, ainult väga valus pidi olema ja lööve paar päeva, no väga meeldiv igal juhul ei tundu. Loodan, et me ei kohtu ei ämblike ega kindlasti mitte madudega. Õhtuti jooksmas käima vast ei hakka seal J

Ja siis läksime mandlite vahele. Seal jaotati inimesed ära, et kes hakkavad sõitma traktorite, kes jack-runneritega, kes sweeperitega ja kes kõnnivad lihtsalt taga ja korjavad oksi. Töö siis käib nii, et kõigepealt raputatakse puid mingi masinaga. Siis lähevad mingid masinad, mis kõik mandlid puude alt ühte ritta koguvad. Peale seda lähevad traktorid, millel on taga üks masin, mis mandleid üles kogub ja teine, kuhu need siis lähevad. Ja siis tulevad Jack- runnerid(rabbitid), mida me siis loodetavasti opereerima hakkame. Sellega peame siis seal kahe rea vahele traktorile järele tagurdama, ennast sõitva traktori külge haakima, siis laadib traktor enda mandlid meie masina peale, siis sõidad seal pidade vahelt välja ja laadid selle maha ühe teise masina peale ja lähed uuesti traktorile järele. Harjutasime paar tundi täna seal, tulime tõime oma auto parandusse, pakkisime kõik kodinad kokku ja nüüd ootame Davidi ja Vincenti saabumist, et koos nendega oma farmielamusse kolida. Jah, nemad said ka täna Triinule siia, niiet vähemalt 2 meie prantsuse sõpra on siin nüüd. Ja nüüd hakkab mul levi olema ainult siis, kui tuleme linnaoma varusid täiendama, mis võib juhtuda vaid kord nädalas, oleneb kuidas ilm on. Niiet adjöö ja üritan ikka aktiivselt kirjutada ja üles laadida, kui võimalik.

Reis

Alustasime Anetiga siis oma uut seiklust 04.01.2014 Tallinna lennujaamast. Ärasaatmispidu eelmisel õhtul oli tore ja nagu ikka ka natuke kurb. See-eest läks seekord lennujaamas kergelt, kuna saatmas oli meid ainult minu isa, kes oli ka meie sohver. Esimene lend oli Tallinn-Arlanda ja kestis kõigest tund.

Seejärel oli 5,5 h ootamist. Selle aja jooksul pidime me tegema ka transfer check-ini ja see osutus keerulisemaks kui oskasime arvata. Aga lõpuks saime selle siiski tehtud. Järgmine lend oli juba natuke pikem. 8 tunnine lend Arlanda-Peking ning see oli juba natuke raskem. Magada nendes istmetes on ikka suht võimatu ja niimoodi seal vegeteerida ei ole väga meeldiv. Aga samas saab seal vaadata filme, niiet sellega ma seal siis ka tegelesin. 3 filmi jõudsin ära vaadata ja ka ennast hiina poppmuusikaga natule kurssi viia. Pekingisse saabusime kohaliku aja järgi hommikul 10 ning seal ootas jälle 6 tunni pikkune ootusaeg. Sellest 2 veetsime juba pabereid täites ja oma uut boardingu pleissi otsides. Hiinas on vähe keeruline see asi kuna inimesed ei mõista seda inglise keelt ka lennujaamas mitte väga hästi ja kommunikatsioon on raskendatud. Õnneks saime sellega siiski hakkama ja leidsime vajaliku koha ilusti üles. Seal saime ka mõne tunni sõba silmale ja siis algas kõige pikem lend Peking-Shanghai-Melbourne, kokku 15 tundi. Ja järjekordselt ei tulnud see magamine kõige paremini välja. Sai veel 4 filmi vaadatud ja peale peaaegu kahte päeva reisimist jõudisme kohaliku aja järgi kell 9 Melbourne`i. Vastu võtsid meid seal Aneti sõbranna Triinu ja tema sõbranna Katrina. Viisime oma hiiglaslikud kompsud hostelisse hoiule ja läksime linna peale. Väga mõnusa fiilinguga linn on Melbourne aga natuke jahe oli seal. Me ootasime ikka kõrbekuumust kuid seal oli vaid umbes 20 kraadi ja kõva tuul.
Tiirutasime seal siis ringi, käisime ostime vajalikud asjad, ajasime telefoniasjad korda ja käisime söömas ning siis magama hostelisse. Kuna Triinul ja Katul olid Melbourneis ka sõbrad eelmisest töökohast siis tegime esimese kohustusliku pubikülastuse ka ära õhtul. Enne seda käisime ka  Melbourne`i skydeckil, seal 88ndal korrusel ja väga ilusa vaatega linnale.

Väga põnev pubi oli, mida me väisasime. Mingi hetk see transformeerus jäsku ööklubi/kontserdipaigaks. Live party bänd ja värgid, väga mõnus ühesõnaga :)

Väga kaua me seal pubi ei istunud, kuna järgmisel varahommikul oli vaja võtta ette 10 tunnine reis Tumbarumbasse. 7st läksime esimese bussi peale, niikui linnast välja sõitsime hakkas maastik muutuma, vähe mägesid ja selline ilus kollane ümbrus.

Peale rongi ja veel ühe bussiga reisimist jõudsime siis õhtupoolikul oma uude kodusse Tumbarumbas :) Ööbimine oli broneeritud karavanparki ja sinna me siis suundusimegi. Esimene mulje jäi selline, et kõik mustad mehed jõllitasid oma silmad peast välja ( ja uskuge mind, neid siin jagub). Saime oma camper-traileri siis kätte ja pakkisime ennast lahti.

Minu ja Aneti pesa

Naiste elupaik :)

Esimesed kaks päeva läksid üpris rahulikult. Väsimus oli ka üsna suur niiet sama ühtu tegime kohalikus pubi/restoran/hotellis õhtusöögi ja siidri ja läksime magama ära. Järgmine päev oli esimene tööpäev, pidime mõned paberid korda ajama ja saime korjama. Tööks siis mustikate noppimine. Mustikapõõsad siin ikka korralikud, 2 meetrised ja mustikad ka vastavad.

Pool päevast käis taktika 2 suhu, 1 ämbrisse :) Siis sai isu piisavalt täis esimeseks päevaks ja sai vähe korralikumalt noppima hakata. Esimese päeva saagiks oli 30 kg ja siin makstakse kilogrammi kohta. 1 kg maksumus algab 2,6 AUDist ja vastavalt töö kvaliteedile läheb üles. Tavaliselt on 3.6 AUDi kanti kilo.


Inimesed siin on ülisõbralikud ja esimeste päevadega leidsime juba palju sõpru/vestluskaaslasi. Kõige enam hakkasime suhtlema prantsuse kambaga, kellega veetsime koos enamik päevi/ öid Tumbas :)

Meie tagasihoidlik seltskond Davidi sünnipäeva tähistamas :)

Kuna meil endal transpordivahend puudus, saime me õnneks ka nendega kaasas hängida. Kahel päeval käisime joa ääres (waterfalls), üks kord järve ääres ning enamus pärastlõunatest veetsime basseini ääres.

Õhtud möödusid samuti väga meeldivalt koos aega veetes ja kultuuridega tutvudes. Ühel õhtul mekkisime nende „rahvuslikku“ jooki Chatreusse,

järgmisel meie Vana Tallinnat

Nalja sai väga palju nii põõsaste vahel kui ka karavanpargis. Poisid olid täitsa meie tüüpi poisid, mõistsid nalja ja käis pidev üksteise tögamine ja muu säärane. Kõige eredamad isiksused pundist olid/on meie jaoks David (eye-candy),

 Yann (Vinni, kuna näeb Vin Diseli moodi välja),

Elian (Mumu for some unknown reason :D  talle see hüüdnimi ei meeldi ja seda enam see meeldib meile) Ta näeb vähe nagu Muse solist, Matthew Bellamy

ja Tom (my pretty boy ;) ).

Veel oli karavanpargis palju rahvast Kongost ja muud musta rahvast. Mõned neist kukkusid põõsaste vahel Yo Momma joke tegema, päris head olid. Paar korda toimus ka tõsine rap-battle, ühe võtsin ka filmile ja lisasin youtube-i ja 3 kutti olid pärit päris royal suguvõsast, impeeriumi võimalikud valitsejad Aafrikas. Rääkisid, et vanaisal oli 13 naist ja 48 last! Päris massive ikka. Selle suguvõsa esindajad olid ka meie kõige suuremad sõbrad mustanahaliste kogukonnast :D Glory, kes esialgu tundus kõige tõsiseltvõetavam aga lõpuks sai temaga ikka igast jama. Üritas meid prantsuse poistega tülli ajada ja muud jama.

Siis Ernest – ma ei ole veel oma elus kohanud kedagi, kes suudaks sellist jama suust välja ajada. Ta räpib, riimib, ajab totaalset jama aga samal ajal saad sa aru, et tegemist on hea, ehtsa ja aruka inimesega. Lihtsalt tema juttu ei tasu kunagi uskuda (meenutas mulle täpselt mu enda venda). Tema põhiväljendid olid „How do You know“ , „Swäääg“ , „Whaaaat???“ aga nende arusaamiseks peaks seda ka kuulma ja nägema. Neid kasutame siiani kogu aeg ja see on aeg- ajalt vähe häiriv isegi.

Samuti kasutame Davidi väljendeid „It`s Ok“ , „I`m not sure“ ja üks heli „arghhhhhhh“. Tumbarumba põhitegevus oli meil prantsuse keele põhiväljendite õppimine ning prantslastel eesti keele õppimine. Ja viimaseks kuninglikus perekonnas elavaks isikuks oli Jean Marc. Tema oli neist kõige noorem ja rohelisem aga väga armas ja tore J

Viimane päev enne äraminekut tegime suure peo koos prantslastega. Nad olid meile überarmsa kingituse teinud. A4 peal pilt kuhu taha siis igaüks oli miskit kirjutanud meist/mälestustest. Hästi nunnu.

Äraminek oli väga kurb.  Mumu, Vinnie, David ja Jean Marc tulid meid ka bussi peale saatma. Seal olime me tugevad aga niikui saime bussi ja maha istusime olid kõigil pisarad lahti. :D

Buss viis meid Cootamundrasse, kust meid võttis peale Triinu sõber Grant. Bussisõit oli kõige kohutavam mu elus, nii palju loksumist ja pidurdamist jne ei ole ma kunagi tundnud. Ja eelmine õhtu pidu ei teinud asja ka sugugi paremaks. Grantiga sõitsime Temorasse, kus veetsime 2 päeva oodates oma autot ja uude töökohta minekut.

Pidime minema Condoblnisse baari aga kuna kuulsime selle koha kohta muudkui igasugu hirmsaid lugusid siis otsisime aktiivselt ka uut tööd. Eriti holsalt muidugi Sheppartoni kanti, kuna seal olid meie prantsuse poisid. Ja pool tunnikest enne teele asumist me töö ka leidsime. Õhtupoolikul võtsimegi siis ette 5 tunnise reisi Sheppartoni, et poisse üllatada. 

Oma majutuse/töökoha juurde jõudsime 7 ajal, meie „contractor“ oli väga imelik mees. 40-50ndates, üksik, elab „villa“ (meie majutuspleiss) kõrval, endine õpetaja ja sellele vastav. Tundub, et ka mingit sorti röövi osaliseks sattunud või on siis 5 ülikooli kraadi talle halvasti mõjunud. Igal juhul väga veider mees. Töö pidi olema siis pirnide korjamine ja palk olenevalt enda näppude nobedusest 100-120 audi päevas. Elama pidime siis tema „villas“ , päris ilus suur maja 6 magamistoa, suure elutoa-köögiga. Ainuke jama selle juures see, et terve elamise peale üks kasutatav vannituba ja kui rahvast maja täis, siis võib päris kitsaks minna. Igal juhul olime meie seal elamises esimesed. 

Valisime kohe endale toa, panime madratsid paika, käisime pesus ja läksime poisse otsima. Aga enne seda pidime me välja saama oma villast, mida ümbritsevad suured väravad ja mida meie peremees Steve koguaeg lukustab. Selline vähe vangla/lasteaia tunne tuleb temaga peale. Ta lubas siis ühe värava lahti jätta, et me öösel sisse saaks. Igatahes olime me poiste käest päeval ääri-veeri uurinud kus kandis nad asuvad ja mõtlesime, et see saab olema kerge- pargime auto ära, otsime nad üles ja voila, üllatus missugune. Aga võta näpust, järv, mille ääres nad oleksid pidanud olema oli suurem ja me ei suutnud neid ise üles leida. Kuna tahtsime siiski üllatada, helistasime Sisi-le (prantsuse tüdruk, kes reisib koos Tomiga) ja ta tuli meile vastu nii, et poistele ei rääkinud. Tuli välja, et nende ööbimispaik oli hoopis metsas jõe ääres ja seda me ise kindlasti ei oleks suutnud üles leida. Sõitsime siis lõpuks 9-10 ajal „Sonnentanzi“ saatel (meie Aussie lugu) nende kämpimisplatsile. Ütleme nii, et poisid olid väga hämmingus meid nähes, sest ei oodanud, et näevad meid peale 3 päeva uuesti. Veetsime siis koos mõne tunni ja ajasime juttu ja läksime oma villasse tagasi. Ja suur oli meie üllatus kui härra Steve oli ikkagi uksed lukustanud ja me pidime talle poole 1 ajal helistama ja üles ajama.

Järgmine päev oli Aussie day niiet me läksime hommikupoolikul prantslastega Mooropnasse parki, kus oli barbeque, muusika ja Ferrari show väike. Me ootasime ikka mingit suurt melu ja värki aga selline väiksemat sorti pidustus oli, mis kella 12ks juba lõppes. Edasi läksime järve äärde parki, kus korda kuidas backerid dušši all käivad. Van-i luuk pannakse mingi toikaga püsti, sinna peale suur kanister vett ja voila, dušš ongi valmis. Päris geniaalne. Ja siis tegid poisid meile järjest seal show-d, meie oma kalendripoisid. Ja õhtul oli ka väike tähistamine, kuna patt oleks ju järgnevat vaba päeva raisku lasta :P

Järgmise päeva vedelesime basseini ääres kuna kuumalaine oli otsustanud meid ka Sheppartoni jälitada. Järgnevaks nädalaks lubas 35-43 kraadi igapäevaselt (Y) Väga paljutõotav… Ja õhtul sain maailma kõige parema uudise, et olin saanud vastseks tädiks Tessale! Väga väga väga hea uudis igal juhul J Aitäh Timo ja Tanja J

Kuna too päev oli juba hilja ja kõik eelmisest päevast väsinud otsustasime tähistamise lükata järgnevaks päevaks. Ja 28nda õhtul siis vaikselt paari šampusega seda tähistasimegi.

29 oli siis meie esimene tööpäev, Steve pidi meid tööle ja koju sõidutama iga päev oma bussiga. Õhtul ütles, et me oleksime valmis 5.10 hommikul ja nii me siis ajasimegi ennast 4.10 üles :S Päris hirmus kui oled harjunud tõusma mis iganes ajal. Igal juhul olid kõik valmis 5.10 ja keda ei olnud oli meie armas Steve. Tema ilmus kohale viimaks 5.40. Meid oli paari päevaga majja tekkinud 18 inimese kanti aga kuna bussis oli ainult 11 kohta siis käis asi nii, et need kes oma nime esimesena kirja said, said bussi peale (Y) Jõudsime siis peale poole tunnist sõitu kohale, Steve pani meid maha ja ütles, et me ootaks kuni meie contractor tuleb. Peale veel poole tunnist ootamist ta siis lõpuks saabus ja saime endale selga sellised känguru „tasku“ moodi olevad asjad ja kätte mõõteriistad (selleks, et mõõta kas pirnid on valmis/piisavalt suured).

Töö toimus paarides, Anett ja Triinu olid paaris ja mina läksin paari Anettaga. Eesti tüdruk, kes kolis ka meie majja. Uskumatu kokkusattumus, et eesti tüdruk ja veel sellise nimega. Prantsuse poisid arvavad nüüd, et Eestis rohkem nimesid polegi :D

Igal juhul anti meile ka redelid ja siis me seal ronisime ja üritasime metsikute puudega võidelda. Peale mõnda tundi korjamist saime aru, et päevaga ei suuda me kaugeltki 100 AUDi lähedale korjata, ka saksa neiud said sellest aru ja kuna ka hommikune tulek ja muu oli suht bullshit siis nemad olid ikka väga pissed off. Peale 5 tundi tuli Steve meile lõpuks järgi ja see, mis majas toimus hiljem, oli ikka päris inetu. Peale meie, ehk siis 4 eestlast, lahkusid kõik inimesed majast. Ja siis hakkas saabuma poisse. Kõigepealt tulid Iisraelist 3 kutti, siis saabus rootslane ja siis tulid sakslased…lõpuks kokku siis 13 poissi ja meie. Pretty nice, eh? ;)

Sellest Stevest veel nii palju, et järjest saame teda tundma ja muutub järjest kohutavamaks. Pühapäeval polnud teda näinud hommikul ja eeldasime, et käis kirikus niiet kui ta lõpuks välja ilmus küsisime, et kuidas kirikus oli. Ja siis ta hakkas oma usu juttu ajama. Sai ühe iisraeli poisiga jutu peale ja hakkas oma palverännakust rääkima, jumalaga seotud müütidest jne…ja seda sellise uskumusega. Ja nüüd poisid rääkisid, et Steve rääkis neile ühest mehest, kes tahtis oma naise ja lapse ära tappa, seda küll ei teinud aga sattus ikkagi põrgusse aga siis tuli jumal ja päästis ta ära ja andis uue võimaluse. Ja see mees oli arvake ära kes- ikka Steve ise! (Y) Niiet see esmamulje, mis meil temast oli – selline pedofiil ja psühhopaat – peavad vist vähe paika ka. Pluss käib ta iga öö 4-5 ajal majas ringi, vaatamas kas kõik magavad ja tulesid kustutamas vms… ei oska öelda miks, väga hirmus :S Hea, et meil siin nii palju mehi majas, muidu hakkaks ikka kõhe.

Nüüd kuumalainest ka natuke. Enne siin olekut ei teadnud ma, mis on kuumus. Kui ikka kell 21.30 on väljas veel 36-38 kraadi, siis see ei ole enam normaalne. Päeval on siiani kõige palavam olnud 44 kraadi ja see on juba põrgu kuumus. Eriti veel kuna meie kallil Rambol ei ole AC-d :S ja selle kuumuse juures on kõige kohutavam see kõrvetav tuul, ja see ikka konkreetselt kõrvetab. Enne kella 7-8 pole mõtet välja minna, sest sa reaalselt higistad ennast lolliks. Kui meil vaja linna minna siis me põikame tavaliselt kõikidest poekestest läbi, et vähegi normaalsem oleks.

Eile tegime veel poiste juures metsas „hüvastijätupeo“. Seekord oli ikka väga väike, võtsime vähe veini, rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. ja nägime esimest korda kängurusid! Juhuuuuu! Nüüd siis see tšekk. panen youtube-i ka üles video varsti ja siis näete neid hoppimas. Üks oli ilmselt isane - selline suur ja hoidis silma peal. ma üritasin neile lähemale hiilida ja ta siis ikka väga pingsalt jälgis mind, et ma liialt lähedale ei tuleks. Ega ei julgenud küll väga. Ja siis oli 2 emast ja 2 last vist. Igal juhul väga vinge.

Papagoid ja kakaduud on igapäevane, väga hirmast kisa teevad. Kui metsas ööbime, siis öösel hakkab ikka hirm küll. Seal ju vetsu ei ole ja peab puude vahel käima, ega väga ei kutsu pimedas :D

Ja, especially for Mammu- eile nägime metsas hiiiiigelsuurt ämblikku ka. Purgis oli teda päris lahe jälgida aga samas mõte, et sellised vabalt igal pool meie jalge ees ringi panevad pani ikka väheke värisema küll põie alt :D

Täna ilmselt on väike hüvastijätt ka siin majas nende poistega ja homme asume teeme siis Griffiti poole, kus peaksime hakkama tööle mandli farmis. Päris täpselt seda ei tea, et mis see töö täpselt endast kujutab aga kuna korjamine käib seal masinatega, siis meie tööks ilmselt kestade koristus puude alt vms…