Fraser Island ja Narrabri

Tegelikult oleks meil Dingos ja Duaringas veel tööd vähemalt paariks nädalaks olnud aga kuna me olime juba Bribbareesse ära lubanud, et alustame 3ndal ja me tahtsime ka minipuhkust jälle teha siis pidime me nädalake varem liikuma hakkkama… Kavas oli Fraser Island ja vahepeatus Narrabris. 

Fraser Island - peaks ütlema, et siiani kõige lemmikum koht Austraalias. Just kogu kogemuse pärast. Meid pandi kaheksastesse gruppidesse, kellega koos olime ühes autos, jagasime sööki jne. Meie grupis olime siis meie kolmekesi (Aneti ja Katuga), kaks Hollandi tüdrukut Nienke ja Annekke, üks Rootsi paar Moa ja Johannes (kes oli tegelikult paar nädalat varem lahku läinud aga reisisid ikka koos) ja üks Saksa kutt Jannic. Me kõik olime oma grupiga väga rahul, kõik olid sellised eaygoing ja mõistsid nalja ja meie autos käis terve reis „pidu“. Moal oli väga hea muusika, mis siis terve reisi mängis ja kõik kes ei sõitnud laulsid ja tantsisid. Ühesõnaga väga lahe oli.

 Meie auto rahvas

 Meie auto

 Ja meie reisiga oli 4 autot. Mis selle reisi nii eriliseks tegi oli kindlasti ka liiva sees sõitmine. Kuna Fraser Island on kõige suurem liivasaar ja koosnebki peamiselt liivast (122km pikkupidi ja 5-25 km laiupidi), siis oli seda sõitmist ikka palju. Ja liiva eaks seal olema 72 erinevat tooni. Esimese osa sõitsin mina ehk siis meie hosteli juurest sadamasse, mis oli umbes 15 km ja ka esimene liivale sõit . Ikka jäin korra kinni ka kohe aga õnneks sain ka kohe välja. Nagu meile grupijuht õpetas siis tuleb panna esimene käik sisse ja gaas põhja, nagu sa oleksid auto varastanud. Igal juhul peale väikest liivariba pidime praamile minema, mis meid saarele viis. Umbes 10 minutiline ülesõit kõigest. Esimesel päeval käisime Lake Wabby ääres. Jätsime autod randa ja jalutasime 40 minutit mööda liivarada ja jõudsime rohelise järveni, mis asus suurte liivavallide vahel. Päris uskumatu vaatepilt.

JA õhtuks sõitsime oma kämpingusse. Seal oli paarsada inimest erinevatest tuuridest.

Järgmine päev käisime Eli Creeki või siis Hangover Creeki juures. Ma arvan, et see oli minu lemmikkoht. Selline põlvedeni kristallselge vesi, jalutasid mööda laudteed ülespoole, sealt läksid ojja ja lasid kõhuli alla mööda ojakest allapoole. Väga puhas ja värskendav vesi, ülimõnus.

 

Väheke päevitamist

Eli Creek

 Ja sealt sõitsime edasi Indian Headlandsi, kus avanes imeline vaatepilt. Kõrge kaljunuki otsast vaatasid ookeanile, kus oli kilpkonnad ja delfiinid ja mõlemal pool oli imeilus liivarand.

 Õpetasime Hollandi tüdrukutele Kaera-Jaani

Indian Headlands

Ohtlik Jelly-fish

Väike tants Katuga

Ja viimaseks sihtpaigaks oli Champagne Pools, kus ookean on eraldatud kividega ja see tekitab sellised suure vanni moodi moodustised. Kui suur laine tuleb, siis tuleb sinna sisse mullitavat vett, mis tekitab efekti nagu oleks see šampus.

Champagne Pools

Viimasele päevale oli jäetud tavaliselt kõikide seljakotirändurite lemmikpaik Lake McKenzie. Aga enne seda sõitsime mööda ka Maheno shipwreck, mis on üks pildistatuim koht Fraseril.

Sõit Lake McKenziele oli ikka eriti pikk ja bumpy (loksutav/hüppeline) aga väga lõbus kuna selle teekonna olime me esimeses autos, mida juhtis meie grupiliider ja kus me istusime üksteisele vastamisi. Meie tavaline laulu- ja tantsupidu oli sel reisil võimas. Kuna väga paljudele oli see esimene kogemus liiva sees sõitmises ja mõned ei olnud üldse sõidus kogenud, siis jäädi ikka väga palju kinni igale poole liiva sisse. Grupijuht oli suhteliselt stressis juba ja ütles, et tal pole ammu nii halbu juhte olnud. Aga ühes autos olid noored neiud, kes tõesti ei saanud väga asjast aru, et mis tegema peab… Igal juhul jõudsime me sinna järve äärde u 1h hiljem kui plaanitud ja tänu sellele oli meil seal ka aega tunnike vähem. Väga kahju, sest see oli tõesti uskumatu vaade. Jällegi nagu oleks postkaardi peale sattunud. Imeilus helesinine puhas vesi, pisike liivarannake, soe ja mõnus…Seal võiks kindlasti mõne päeva veeta ja puhata.

Aga kahjuks oligi juba aeg tagasi hakata sõitma. Ja juba 4ks jõudsimegi tagasi hostelisse. Aga nagu ma ütlesin, oli see üks parimaid kogemusi siin olles.

Järgmisel hommikul ehk siis neljapäeval hakkasime sõitma Narrabri poole ja 10 tundi hiljem saabusimegi Jake juurde, kes meid väga kannatlikult 3 päeva välja kannatas. Jõime veini, rääkisime juttu ja nautisime niisama mõnusat õhtut. Reedel käisin üle pika aja juuksuris, mõnus ja käisime Katuga enda cotton gini ülemusel Markil külas ginis. Vedas, et ta kätte saime kuna oli reede ja me jäime suhteliselt hilja peale. Aga igal juhul tema ootab mind tööle tagasi aga järgmine aasta ei pidavat tulema väga hea kuna vihma ei ole tulnud ja me siis peame mõtlema, et kas tahame sinna minna või läheme Dalbysse hoopis…Eks jaanuaris helistame ja vaatame.  Narrabris tagasi olla oli üllatavalt mõnus, selline kodune isegi võiks öelda. Veetsime seal ju hea paar kuud. Õhtul oli jälle mõnud õhtune grillimine ja käisime ka peol.

Laupäeval oli suur pesu pesemine ja niisama filmide vaatamine ja pühapäeva hommikul pidimegi juba kahjuks lahkuma, et jõuda Bribbareesse.

Bribbaree ja Bilo viimased nädalad

Nagu alati, hakkan kirjutama viimati juhtunust. Ehk siis nüüd oleme jõudnud oma uude elu- ja töökohta Bribbaree-sse. Linnakeses on siis meie GrainCorp sait ja üle tee üks pubi ja see ongi põhimõtteliselt kõik. Siin saidi peal elame mina, Katu, Anett, Triinu, Dav ja meie manager Clint ja meiega koos töötavad veel Jeff ja Luke. Oleme siin olnud nädala ja tööks hetkel on kanoola vastu võtmine. Kõik protseduurid on põhimõtteliselt samad nagu ka vilja ja sorgumi puhul. Tööülesanneteks on tarpide (suured pealis-ja aluskatted, kuhu vili peale pannakse ja mis viljale peale tõmmatakse) sirgu tõmbamine ja õmblemine, suurte veoautode tühjaks laadimine kanoolast ja üleüldine koristamine jne. Nüüd viimased päevad on olnud väga kuum, päeval ikka sinna 40 kraadi lähedale juba ja meie töökeskkond on väljas. Ja kuna ma ei taha ka „ilusat“ päevitust saada, siis kanname me pikki riideid. Kuna meid on siia võtud üpris palju siis kõikidel päevadel kõik koguaeg tööl olla ei saa ja oleme teinud vahetustega aga järgmisel nädalal peaks hakkama sisse tulema ka vilja ja siis peaks asi muutuma. Täna oleme meie Anetiga näiteks 13 tundi ja kuna pühapäev siis topelttasu, mitte paha just :P

 Meie elukoht

 Kanoola mägi

 Köök

 Magamistuba

Tahame jaanuarist minna tööle Casella veinitehasesse ja reedel käisime mina, Anett ja Dav Griffithisse tööintervjuul. Ja Triinu käis enne meid juba teisipäeval ära. Jõudsime 11 ajal sinna ja pandi kohe täitma pabereid, päris palju igasugu tervislikku ülevaadet ja maksuandmeid jne. Siis pidime andma uriiniproovi narkootikumide avastamiseks ja alkotestri ja järgmiseks oli tervisekontroll. Selleks kutsuti meid ükshaaval eraldi ruumi, kus üks naine vererõhku mõõtis, siis pidime tegema kätekõverdusi suutlikkuseni, hoidma kõhulihast 1 min, 10 kükki, kõndima redelil, hoidma kõhulilamangus ülakeha 2.5 minutit seljalihaste tugevuse hindamiseks ja mõned harjutused veel. Päris väsitav. Ja siis ootasime u 40 minutit kuna intervjueerivatel oli lõuna. Kui juba hommikul väikest närvi sees polnud siis selle ootamisega ikka tekkis. Aga õnneks oli üpris lihtne, 4 inimest oli sees, üks mees rääkis, mis töö meid ees ootaks, siis naine küsis paar küsimust ja oligi läbi. Aga kõige viimane küsimus oli meil kõigi lemmik. Miks me peaksime valmisa just sind?! :D Nii hea. Kuna meil Bribbarees ei ole poodi ega levi ega midagi muud, siis võtsime suurlinnas käigust viimast ja käisime ikka shoppamas ka. Ahjaa ja saime Toomasega  (cotton gini üks eestlasest töökaaslane) ka kokku, tal oli ka seal vestlus. Igal juhul umbes 2 tundi peale vestlust saime juba kõne, et meile pakutakse kohta! Jee…ühesõnaga on meil nüüd töö olemas peale Uus-Meremaalt tagasitulekut, ja veel Pärnu suuruses linnakeses. Vahelduseks võib päris tore olla.

Nii aga nüüd siis viimastest nädalatest Bilos ka.  Mina ja Katu käisime nädal aega Mouras sorgumi väljaveoga aitamas. Päris korralikult pikad päevad tulid. Hommikul alustasime sõitu 5.30 ja õhtul jõudsime 6-7 ajal koju tagasi. Ja tööks oli siis autojuhtidega suhtlemine ja nuppude vajutamine. Raske oli see, et oled väljas kuuma päikese ja tolmu käes.

Ja viimaseks 1,5 nädalaks saadeti mind ja Anetti Dingosse. Sama väike koht kui meil praegune umbes. Mina käisin meie ülemusega 30 km kaugusel Duaringas iga päev. Sama töö, mis Mouras ja isegi paljud veokajuhid olid samad kuigi asukoht oli paarsada kilomeetrit eemal. Duaringas pidime puhastama märjaks saanud ja hallitama läinud sorgumit. See hais oli ikka väga kohutav, nagu silo, hape ja lapse okse kokku pandud vms. Ei oska isegi kirjeldada aga jube. Aga siis ühel päeval käisime kõik Mouras mingil turvalisuse koosolekul ja võtsime ühe karbi sees seda kaasa ja panime Scotty autosse. Kui ta selle paar tundi hiljem autost avastas ei olnud ta just väga õnnelik :D

Ja nagu arvata võis olid nad Andyga meie tagasitulekuks korralikult valmistunud. Meie uksepiidad olid kokku määritud õliga, kapiuksed olid naeltega kinni pandud, jalanõud olid maa külge kleebitud ja minu õhukonditsioneeris oli talki. Kui selle tööle panin lendas terve tuba valget pulbrit täis.   

 Scott

 Andy

 Anett kaalu pühkimas

 Sorgum

 Elumajakesed Duaringas

 Mina ja Tyson (Morty koer ja meie kaaslane Duaringas)

Townville - Billabong sanctuary - Airlie beach - Whitsundays cruise - Whitehaven beach

Peale tammi ääres käiku hakkas vihma kallama ja ikka korralikult tuli 2 päeva. Nagu enamik põllumajanduse harusid, sõltub ka siinne vihmast ja kui nii korralikult sajab, ei saa ikka mõni aeg tööd teha. Rääkisime Scottiga (meie ülemus) läbi ja võtsime nädala vabaks, et minna külla Kevinile ja Irenele (meie Fiji mummy ja daddy) Townsville`i ja teha ära oma Whitsundays sailing cruise. Pakkisime oma kümme kodinat kokku (ilmselgelt oli neid asju palju-palju rohkem, lausa uskumatu!) ja teisipäeva hommikul 6 ajal hakkasime sõitma, ligi 900 km pikkune teekond oli ees ootamas. Sõites oli ikka väga hästi näha kuidas maastik ja kliimvöönd isegi muutuma hakkasid ja kui me õhtuks Townville jõudsime oli kuumus ja õhuniiskus ikka suhteliselt kõrged, täielik troopika. Ei taha isegi ette kujutada milline seal suvel on.

Kevin ja Irene on lihtsalt uskumatult armsad. Võtsid meid vastu oma majas, kostitasid hea ja paremaga ja Kevin oli meile 2 päeva ka sohver. Kuna nad Fijil rääkisid, et neil on väike spa kodus ja et kui me neile külla läheme peame selle ära proovima, siis peale ühtusööki seda tegimegi. Väga mõnus aga väga kuum. 38 kraadi ja väljas oli ka veel õhtul 10 ajal 25 kraadi kanti umbes... katu oleks peaaegu ära minestanud, nõrguke nagu ta meil on :P

Irene pidi kahjuks tööle minema aga selle eest sõidutas Kevin meid järgmisel päeval ringi ja tutvustas linnaga. Ja siis pani meid Castle Hilli juures maha. Sinna viib 1400 trepiastet ja selline korralik 20 minutiline kõnd sinna tippu. Aga väga mõnus väike pingutus ja vaade oli seda väärt! Ja Kevin lubas meid jäätist sööma viia kui me ilusti tagasi jõuame! See oli päris suur motivaator :P

Väike kosutus jäätise näol tehtud, läksime Reef HQ-sse. See Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) peakorter, kus asub maailma kõige suurem korall sisetingimustes. Seal olid erinevad akvaariumid ja kalad ja show-d, kus tutvustas ookeani elu. Väga põnev, oleks seal isegi kauem tahtnud olla :) Ookean on ikka maagiline maailm

Õhtul sõime õhtust koos Kevini õe ja õemehega, väga toredad ja haritud inimesed. Nad reisivad samamoodi nagu meie ümber Austraalia ja teevad hooaja töid. Ja tänu sellele on palju näinud ja erinevate inimestega kokku puutunud. Väga pikk ja huvitav arutelu oli aborigeenide elust-olust ja kuidas valitsus on nad muutnud oma toetustega suhteliselt laiskadeks, tänamatuteks ja nahaalideks. Kindlasti on ka palju erandeid nagu igal asjal aga üldine olukord on suhteliselt kehva nendega.
Igal juhul oli põnev õhtu.

Järgmine põnev peatus oli Billabong sanctuary. Väga väga lahe koht. Kind-of loomaaed, kus vabalt hüppasid ringi kängurud ja kuigi neid näeb siin igal pool suht, siis mitte nii, et saad neid toita ja paitada. Said endale osta sisenedes pakikese seemnetega ja siis toita seal parte ja kängurusid ja papagoisid. Need pardid väga lahedalt toksisid sul peost neid seemneid, mina sain ainult ühe korra anda, sest liiga kõdi oli aga Anett ikka toitis korralikult neid.
Ja siis olid seal kilpkonnad, koaalad, wombat (ma ei tea kes see eesti keeles on kahjuks), maod, krokodillid. Ja samamoodi oli kõigi kohta eraldi show, või rohkem tutvustus ja sai teha pilte nendega. Väga põnev ja tore päev jälle. Ja sealt edasi sõitsime Airilie beachile.

Meie hostelis oli igal õhtul väike viktoriin me võtsime sellest muidugi osa. Meeskonnas võis olla 4 inimest ja meiega liitus Cam, kes, nagu välja tuli, oli selle purjeka (Spank Me) üks kaptenitest, kuhu me pühapäeval minema pidime. Kuna oli ka reede õhtu, läksime me muidugi välja ja Cam tutvustas meid teiste laeva meeskonna liikmetega ka. Airilie beach oli mingis mõttes nagu Byron Bay, totaalne peopaik, üks pisike tänavake, kus järjest kõik pubid ja klubid asetsevad. Ühes pubis oli väga mõnus live muusika, tegid väga häid kavereid ja muud klubid olid ka väga head, sai tantsida üle pika aja jälle. Siin ju see pubikultuur valdav, eriti väikestes kohtades.

Laupäeval käisime väiksel Airilie beachi tuuril ka. jalutasime mööda rannaäärt, ostsime rannaäärselt turult omale mütsid, siin läheb ikka nii palavaks ära, et ilma mütsita väga päikese käes olla ei tasu. Aga see rannaäär seal ikka ebareaalne. Kujutaks ette küll, et seal nädal- kaks veeta rannas vedeledes...

Ja pühapäeval läksime oma purjeka peale. 4 meeskonnaliiget ja umbes 25 inimest. Magasime bunkerites, ehk siis ühe ja kahekohalised narivoodid. Pesta tuli ennast wc-sse paigaldatud duššidega ja mitte kauem kui üks minut.
Suhteliselt kohe peale liikuma hakkamist oli vaja vabatahtlikke, kes võtaksid grinderi positsiooni ja hakkaksid purjet üles "väntama". Me Katuga tegime seda tööd 3 korda, väga lahe oli osa meeskonnast olla. Aga päris raske töö...

2.5 päeva jooksul käisime snorgeldamas 4 korda. Esimesel päeval kohe 1 korra, teisel kaks ja kolmandal päeva varahommikul siis viimast korda. Mere-elu on ikka niiiii ilus, uskumatu on kaladega koos ujuda seal. Teisel päeval snorkeldasime kohas, mis on Austraalia parimaks snorkeldamise kohaks valitud. Seal reaalselt ujusidki nii, et kalad olid igal pool ümberringi. Väga lahe kogemus on see ikka.

Teisel päeval läksime maailmakuulsale Whitehaven beachile. Uskumatu on ainuke asi, mis mul öelda. Nii helevalge liiv ja helesinine vesi, et pead silmi hõõruma uskumaks, et tõeline on... Paar tundi veetsime seal ja kahjuks oligi aeg tagasi minna purjekale. Samasse päeva mahktus siis veel 2 korda snorgeldamine ja oligi õhtu käes jälle.

 Mõlemal päeval oli ka päikeseloojang nii imeline, et uskumatu.

Ühesõnaga olid need 2.5 päeva võrratud, ikka tõeline puhkus ja energia kogumine. :)


Ja nüüd oleme tagasi Biloelas olnud juba 2 nädalat. Esimene nädal peale reisi oli tööga endine lugu, et vähe saime tunde ja väga ei olnud miskit teha aga tundub, et nüüd viimaks on asi peale hakanud. Meie Katuga oleme viimase nädala käinud ühe uue saidi peal, kus Triinu ja Dav enne töötasid. Moura..ehk siis hommikul 5.30 tullakse järgi ja õhtul 6-7 ajal jõuame koju. Järgised kaks nädalat tõotavad tulla samasugused... meile sobib väga hästi, sest siis saamegi korralikult tunde teha, raha koguda ja siis edasi liikuda Bribareesse... Aga eks need plaanid siin muutuvad suhteliselt kiirelt koguaeg niiet vaatame jooksvalt millal ja kuhu jõuame :)