Nagu alati, hakkan kirjutama viimati juhtunust. Ehk siis
nüüd oleme jõudnud oma uude elu- ja töökohta Bribbaree-sse. Linnakeses on siis
meie GrainCorp sait ja üle tee üks pubi ja see ongi põhimõtteliselt kõik. Siin
saidi peal elame mina, Katu, Anett, Triinu, Dav ja meie manager Clint ja meiega
koos töötavad veel Jeff ja Luke. Oleme siin olnud nädala ja tööks hetkel on kanoola
vastu võtmine. Kõik protseduurid on põhimõtteliselt samad nagu ka vilja ja
sorgumi puhul. Tööülesanneteks on tarpide (suured pealis-ja aluskatted, kuhu
vili peale pannakse ja mis viljale peale tõmmatakse) sirgu tõmbamine ja
õmblemine, suurte veoautode tühjaks laadimine kanoolast ja üleüldine
koristamine jne. Nüüd viimased päevad on olnud väga kuum, päeval ikka sinna 40
kraadi lähedale juba ja meie töökeskkond on väljas. Ja kuna ma ei taha ka
„ilusat“ päevitust saada, siis kanname me pikki riideid. Kuna meid on siia
võtud üpris palju siis kõikidel päevadel kõik koguaeg tööl olla ei saa ja oleme
teinud vahetustega aga järgmisel nädalal peaks hakkama sisse tulema ka vilja ja
siis peaks asi muutuma. Täna oleme meie Anetiga näiteks 13 tundi ja kuna
pühapäev siis topelttasu, mitte paha just :P
Tahame jaanuarist minna tööle Casella veinitehasesse ja
reedel käisime mina, Anett ja Dav Griffithisse tööintervjuul. Ja Triinu käis
enne meid juba teisipäeval ära. Jõudsime 11 ajal sinna ja pandi kohe täitma
pabereid, päris palju igasugu tervislikku ülevaadet ja maksuandmeid jne. Siis
pidime andma uriiniproovi narkootikumide avastamiseks ja alkotestri ja
järgmiseks oli tervisekontroll. Selleks kutsuti meid ükshaaval eraldi ruumi,
kus üks naine vererõhku mõõtis, siis pidime tegema kätekõverdusi suutlikkuseni,
hoidma kõhulihast 1 min, 10 kükki, kõndima redelil, hoidma kõhulilamangus
ülakeha 2.5 minutit seljalihaste tugevuse hindamiseks ja mõned harjutused veel.
Päris väsitav. Ja siis ootasime u 40 minutit kuna intervjueerivatel oli lõuna.
Kui juba hommikul väikest närvi sees polnud siis selle ootamisega ikka tekkis.
Aga õnneks oli üpris lihtne, 4 inimest oli sees, üks mees rääkis, mis töö meid
ees ootaks, siis naine küsis paar küsimust ja oligi läbi. Aga kõige viimane
küsimus oli meil kõigi lemmik. Miks me peaksime valmisa just sind?! :D Nii hea.
Kuna meil Bribbarees ei ole poodi ega levi ega midagi muud, siis võtsime
suurlinnas käigust viimast ja käisime ikka shoppamas ka. Ahjaa ja saime
Toomasega (cotton gini üks eestlasest
töökaaslane) ka kokku, tal oli ka seal vestlus. Igal juhul umbes 2 tundi peale
vestlust saime juba kõne, et meile pakutakse kohta! Jee…ühesõnaga on meil nüüd
töö olemas peale Uus-Meremaalt tagasitulekut, ja veel Pärnu suuruses
linnakeses. Vahelduseks võib päris tore olla.
Nii aga nüüd siis viimastest nädalatest Bilos ka. Mina ja Katu käisime nädal aega Mouras
sorgumi väljaveoga aitamas. Päris korralikult pikad päevad tulid. Hommikul
alustasime sõitu 5.30 ja õhtul jõudsime 6-7 ajal koju tagasi. Ja tööks oli siis
autojuhtidega suhtlemine ja nuppude vajutamine. Raske oli see, et oled väljas
kuuma päikese ja tolmu käes.
Ja viimaseks 1,5 nädalaks saadeti mind ja Anetti Dingosse.
Sama väike koht kui meil praegune umbes. Mina käisin meie ülemusega 30 km
kaugusel Duaringas iga päev. Sama töö, mis Mouras ja isegi paljud veokajuhid
olid samad kuigi asukoht oli paarsada kilomeetrit eemal. Duaringas pidime
puhastama märjaks saanud ja hallitama läinud sorgumit. See hais oli ikka väga
kohutav, nagu silo, hape ja lapse okse kokku pandud vms. Ei oska isegi
kirjeldada aga jube. Aga siis ühel päeval käisime kõik Mouras mingil
turvalisuse koosolekul ja võtsime ühe karbi sees seda kaasa ja panime Scotty
autosse. Kui ta selle paar tundi hiljem autost avastas ei olnud ta just väga
õnnelik :D
Ja nagu arvata võis olid nad Andyga meie tagasitulekuks
korralikult valmistunud. Meie uksepiidad olid kokku määritud õliga, kapiuksed
olid naeltega kinni pandud, jalanõud olid maa külge kleebitud ja minu
õhukonditsioneeris oli talki. Kui selle tööle panin lendas terve tuba valget
pulbrit täis.
No comments:
Post a Comment