Biloela ja GrainCorp

Oleme juba 3 nädalat olnud kohas nimega Biloela ja töötanud graincorpis. Dalbyst sõitsime esialgu Mourasse, kuhu jäid tööle Triinu ja Dav. Ja järgmine hommik sõitsime meie Aneti ja Katuga edasi Biloelasse, kus asub meie sait (töökoht). Dalbyst sõitsime me põhjapoole u 400 km.

Elame kohe oma saidi kõrval. Või siis tegelikult on nii, et me töötame kahe saidi vahel. Biloela ja Koorngoo. Meie Anetiga enamus ajast Koorngoos, mis asub 30 minuti kaugusel kodust ja Katu enamus ajast Bilos aga teeme ka vahetustega.

GrainCorp on põhimõtteliselt suur vilja hoidla. Farmerid saavad vilja siia hoiule tuua ja siit tullakse viljale hiljem järgi ja viiakse laevade peale. Neid saite on üle Austraalia igal pool väga palju, pidevalt sõidame mööda silodest ja bunkeritest, kus seda vilja hoitakse. Praegu tuuakse sisse nisu ja välja viiakse sorgot.

Meie tööks on põhimõtteliselt nupuvajutamine. Teeme siin kõigile nalja, et oleme button pushers (ehk siis nuppudele vajutajad nagu kõik naised) ja meile makstakse selle eest. Aga kuna see hooaeg pole siin pihta hakanud, siis oleme me ka Andyt aidanud. See protsess näeb välja selline, et tuleb truck (veoauto) sisse weighbridge-sse (kaalu peale pmst). Meie täidame ühe paberi ära andmetega, võtame viljast proovi, testime ära ja kui kõik näitajad korras, saadame maha laadima. Ja siis algab minu ja Aneti tegelik töö, ehk siis see nupule vajutamine. Peame paberi allkirjastama, et õigesse auku läheb asi (kuna seal erinevad kraadid, kas siis loomasööt või inimtoit pmst), siis vajutame start ja kui vili ilusti kõik bunkersites või silos vajutame stop. Töö väga lihtne ja palk ka hea kui ainult saaks tunde tegema hakata.

Ja Biloelas on praegu enamus olnud sorgo väljavedu. Ja rutiin enam-vähem sama. Kaalumine, siis veokitele sorgo pealelaadimine ja uuesti kaalumine. Ja ka seal vajutame meie nuppe enamus ajast ja ajame veokijuhtidega juttu kui vili peale laeb.

Kui me kohale jõudsime, polnud veel hooaeg alanud aga oodati, et kohe-kohe peaks hakkama. Aga nagu me oleme nüüd näinud, ei ole see siiani veel hakanud ja tänu sellele on meil väga palju vaba aega. Esimene nädal oli see päris mõnus kuna tööpäev nägi välja selline, et näidati ära, mis tegema peab, päevas käis u 3-4 veokit ja ülejäänud aja lugesime raamatut, rääkisime juttu ja nautisime head ilma. Ja 2-3 ajal saime vabaks, tegime trenni ja olime niisama. Aga nüüd tahaks juba raha teenida ja edasi liikuda, sest tunneme kuidas väärtuslik aeg läheb natuke raisku.

Täna hakkas korralikku padukat ka sadama ja lubab homseks ka niiet hetkel me ei teagi, mis edasi saab. Võib-olla läheme järgmine nädal hoopis reisile ära ja tuleme nädalakese pärast tagasi. Eks homme räägime ülemusega ja siis näeb.

Meie elu-olust…Elame siis siinsamas GrainCorpi tasuta majutuses. Ei ole miskit luksust aga samas kõik on olemas ja igal ühel on isegi oma tuba :D Seda pole ammu olnud :D Ja meiega elab veel üks vanem meesterahvas Pete. Muidu enam-vähem aga kui ta joob (mida teeb iga päev peale tööd) siis hakkab ta samu asju kordama ja me oleme ühtesid ja samu jutte 50 korda juba kuulnud. Ja teine elukaaslane on Pete`i koer Pixie, kes on küll väga nunnu. 

Väga rahul oleme siin sellega, et inimesed on küll väga lahedad jällegi. Ülemus Scott on super, mõistab nalja ja viskab väga palju nalja, veesõda Katuga ja värki. Ja Koorngoos on meie ülemus põhimõtteliselt Andy, kes on juba nagu suurem vend natuke. Töö juures alati väga muhe ja nv-l viib meid välja ja vaatab meie järgi. 

Ja kuna meil siin tööd väga palju pole, siis oleme kõik nädalavahetused väljas käinud ja inimestega tutvust teinud. Esimene nädal läksime neljapäeval vaatama live-bändi pubisse Bottoms ja kui me sisse astusime oli pks baaridaamidest poolalasti. Tellisime endale joogid ja mina olin seljaga ja kui uut jooki tellima hakkasin oli see neiu endal tissid täiesti paljaks tõmbanud...Et siis selline huvitav baar. Ma esialgu ikka ehmusin ära kohe ja ei osanud kusagile vaadata :D Aga see pidigi olema siis selline, et Cold Coastilt lendab iga nädal erinev tüdruk, kes siis põhimõtteliselt aluspesus teenindab rahvast ja õhtu edenedes ka tissid paljaks võtab. Ilmselt selleks mõeldud selline asi, et siin on päris palju kaevandusi ümberringi ja palju töölisi (mehi), kes on oma kodust, naistest jne eemal, elab Bilos. Ja neile naistele siis suhteliselt hea võimalus raha teenida. Kuuldavasti teenivad nad heal nädalal kuni 3000 AUDi (ehk siis 2000 euri).

Eelmine nädalavahetus käisime hobuste võidusõidul (races), mis siin väga popid on. Pubides käivad väga paljud panuseid panemas iga päev ja igal pool väikestes kohtades on kord aastas suur üritus, kus kõik ennast väga üles löövad, võidusõite vaatavad ja sotsialiseeruvad. Päris tore oli... 

Ja nüüd eile käisime me kämpimas tammi ääres. Ühesõnaga selline suur tehislik veekogu/järveke on 10 km kaugusel umbes. Ja Andy mõtles, et võiks minna sinna, kala püüda, võrgud krabi saamiseks sisse panna, lõket teha ja ööseks sinna jääda. Mõeldud-tehtud. Tal oli kaks sõpra Wade ja Dane ka. Kõige ehtsamad kauboid, keda mina näinud olen. Meie olime kaasa teinud kartulisalatit ja Andy tegi lõkkes sealiha, ikka väga hea. Ja magasime lageda taeva all tammi ääres. Väga mõnus õhtu oli.

Bula! It`s Fiji time!

Ehk siis nädal aega paradiisisaarel...Kõigepealt peab kohe ütlema, et nädal on ilmselgelt liialt lühike aeg isegi sellise pisikese saare külastuseks. Läksime puhkama aga kahjuks puhkuseks aega ei jäänudki. Põhimõtteliselt sai 2 pealelõunat tunnike või kaks ainult basseini ääres vedeleda ja raamatut lugeda. Ülejäänud aja olime tegevuses. Samas selline puhkus ongi kõige mõnusam.
Sõitu alustasime juba suhteliselt varakult 20nda augusti hommikul Brisbane lennujaamast ja sihtkohta jõudsime lõpuks 17 paiku kohaliku aja järgi (austraalia ajast 2 h ees). Kaks saksa noormeest, kes ka meiega pidid reisima, jäid lennukist maha (nemad töötasid Aneti ja Triinuga koos ja see hilinemine jne pidi neil üsna tavaline olema). Ja etterutates võin öelda, et nad ei jõudnud kohale ka mitte järgmine päev vaid alles kolmanda päeva õhtul...Päris kalliks ja lühikeseks jäi neil see puhkus...Koos lendasime me Aneti, Triinu, Davi ja Katuga ja juba varasema lennuga olid läinud Kevin ja Irene. Kevin oli Aneti ja Triinu töökaaslane cottonist ja Irene tema naine. Kevin on juba 60ndates ja Irene 50ndates aga uskumatult lahedad inimesed ja super reisikaaslased, nalja ikka nabani nendega. Meie "vanemad"...

Aga nagu öeldud, jõudsime meie Nadi lennujaama 17 ajal aga Katu võeti kohe tollis vahele ja arvati, et ju ta tahab Fijile jääda ja tal oli siis natuke seal seletamist ja paberite näitamist. Aga eks rohkem tolli onu tahtis silma teha ja niisama juttu ajada... Igal juhul oli meil transport tellitud, panime oma asjad bussi ära ja hakkasime oma resorti poole sõitma. See asus Sigatoka linna lähedal, umbes 80 kilomeetri kaugusel Nadist aga kuna Fiji on täis külasid ja igas külas on vähemalt kaks suurt lamavat politseinikku, siis võtab selle sõitmine aega 2 tunni ligidale. Külades sees on kiiruspiirang 20 ja neid on iga paari kilomeetri tagant.Niiet lõpuks jõudsime me Hideaway Spa and Resorti 20 ajal õhtul. Tšekkisime ennast sisse, panime kodinad maha ,kiire pesu ja riietevahetus ja sööma.

Meie resort oli suhteliselt väikene, mahutas umbes 250 külalist (enamus vanemad rikkamad inimesed või peredega), niiet peoresort see ei olnud. aga ka see oli mõnes mõttes hea, kuna siis jõudis hommikul varakult ärgata ja tegevusi teha. Igal juhul oli meil seal resortis kaks söömiskohta. Põhirestoran ja suhteliselt kohe selle kõrval pizza ja pasta resto. Esimesel õhtul sõime me pizzat, kuna sellega tuli kaasa tasuta vein ja kes siis tasuta veinist ära ütleb :)
Me kõik olime endaga kaasa vedanud 2,2 lkanget alkoholi, kuna Kevin helistas ja teavitas, et tax-freest tuleb palju odavam kaasa osta ja kohapeal on alko kallis. Igal juhul me siis kõik viiekesi võtsime maksimumi kaasa, et jumala eest väheks ei jääks aga lõpuks tuli välja, et vedasime igaüks sama targalt liitri tagasi. Ehk nüüd siis jälle tükiks ajaks rahu majas selle koha pealt :D
Igal juhul otsistasme oma esimest õhtut jätkata toas 305 (Kevi ja Irene sviit), tegime mõnes rummikoolad, rääkisime juttu ja veetsime mõnusalt aega kuni tuli üks resorti härrasmees ja palus meil vaiksemalt olla kuna naabrid juba kaebavad lärmi pärast. Ja seda 11 ajal õhtul...:) Et ilmselt ka sellepärast jäi meil alkot palju üle :D

Teisel päeval mõtlesime teha mõnusa basseiniäärse päeva aga kuna seal on tahvel päevaste tegevustega ja basseinis sukeldumise õpetamine oli just samal päeval, pidime me otseloomulikult sellest osa võtma.

Õhtul oli kavas kuumadel sütel käimine (seda tegid loomulikult kohalikud mehed), selle ümber korralik show, meie esimene kava kogemus ja lovo õhtusöök. Kava on Fiji traditsiooniline jook, mis maitseb nagu tärlisevesi vms ja teeb sul keele ja suulae tuimaks. Ja kuuldavasti suuremates kogustes võib tekitada sarnaseid sümptomeid ja tundlusi nagu kanepit tõmmates. Igal juhul on selle ümber suur rituaal ja sellega tervitatakse võõraid küladesse ja niimoodi saadakse "omaks". Küla pealik või tema asemees istuvad kausi (selline puust ja jalgadel olev anum) juures ja siis teised podisevad miskit Fiji keeles ja ühel mehel on käes riie, kus sees on kava juurest valmistatud pulber, teine kallab sellele vett peale ja esimene segab seda kausis nii, et seda segu vee sisse ei läheks aga see jama läbi imbuks sealt riidest. Igal juhul tollel õhtul me seda ei näinud kuidas tehti ja läksime vabatahtlikult jooma seda, not so good idea :D Enne joomist pead sa ühe korra plaksu lööma, ütlema Bula (mis nende keeles on tere, head aega, tervist jne jne), kava ära jooma ja siis kolm korda plaksu lööma.

Kolmandal päeval läksime mina, Dav ja Katu sukelduma.Veel oli meiega kaasas 2 juhendajat ja üks paaike. Kuna meil luba pole, siis ei võinud me ilmselgelt avamerele minna vaid jalutasime oma varustusega kaldalt sisse ja ujusime reefi juurde. Umbes 50 meetrit kaldast. Väga naljakas oli. Minul oli kahjuks võrdlus Egiptusega, kus me olime ikkagi avamerel ja ilm oli päikseline ja kalad olid sul igal pool ümber ja reef värviline. Meil oli natuke pilves ilm ja siis oli ka veealune natuke hall aga samas on vee all igast värviliste kaladega koos ujuda ikka super. Pluss nägime ka kahte haid seal, üks oli ikka paar meetrit ja tuli üsna lähedale, väga lahe kogemus.

Kohe peale seda jalutasime meie kuurorti lähedal asuvasse külla. Iga kord kui on külasse minek, määratakse minejate (turistide) seast välja chief (pealik). Tavaliselt on selleks kõige vanem meesterahvas ja too päev osutus selleks ei keegi muu kui meie Kevin. Külas oli kõigepealt jälle külla tervitus ja kava tseremoonia. Fijil on meeste võim, mehed on tähtsamad kui naised kuig öeldi, et see vahe meeste ja naiste vahel on läinud väiksemaks. Igal juhul pidime ka meie minema küla kultuurikeskusesse nii, et mehed ees ja alles siis naised. Esialgu sis toimubki kava tseremoonia ja sellele järgneb tutvustamine, mis näeb välja nii, et kõik turistid ütlevad oma nime, kust pärit on ja mis tööd nad teevad. Ja siis oled sa osa nende külast ja perekonnast :)

Õhtune programm oli sama, mis igal õhtul. Õhtusöök mingi eeskavaga kohalike poolt (alati väga toredad...kas mingi Fiji tants, laulud vms) ja hiljem istumine oma rahvaga kellegi pool... Esimesed päevad istusime väljas aga kui juba teine kord tuldi ütlema, et naabrid kaebavad, otsustasime kolida siseruumidesse Kevini ja Irene poole. Aga ka sinna tuldi viimasel päeval meile ütlema, et me natuke vaiksemalt võtaksime.

Neljandal päeval käisime mina, Anett, Dav, Triinu ja Kevin hobustega sõitmas. Alustasime rannaäärest, kus sõitsime kilomeetrikese, edasi kulgesime vihmametsas kuni ühe joani, kus meie Daviga ka suplesime natuke. Ja tagasi sama teedpidi.

Õhtul oli väga lahe tuleshow. Kõigepealt esinesid paar kohalikku Fiji tantsuga,  ja siis läksid samad tantsijad välja ja seal tantsisid pulkade ja kettidega, mis mõlemast otsast põlesid. Ülicool.

Anetile olid kohalikud mehed hommikul rääkinud, et õhtul toimub kusagil kohalik pidu aga kahjuks Anett ei uurinud rohkem selle kohta. Terve õhtu keerles meil mõte peas, et tahaks minna peole (eriti kuna me olime näinud kohalikke tantsimas, puusad liiguvad ikka ülihästi :D ). Igal juhul istusime me poiste (Yannic ja Toby, saksa poisid, kes viimaks olid kohale jõudnud) juures ja mina ja Dav otsustasime minna uurima töötajate käest, et kus pidu on. Ja siis kaks resto töötajat natukese veenmise peale viisid meid kõrvale vähe ja ütlesid, et nad lõpetavad tunnikese pärast ja lähevad Sigatokasse (lähim linnake, 20 km kaugusel umbes) ja kui me tahame kaasa minna, siis oleme oodatud. Igal juhul nad pidid meile takso eest muretsema aga kui me sinna jõudsime, oli meie takso juba minekut teinud ja nemad peatasid ühe rekka kinna, kuhu me siis rõõmsalt neljakesi sisse hüppasime. See on kahlike tavaline viis reisimiseks. Kui nad bussi pealt maha jäävad vms... maksavad väikse tasu lihtsalt rekkajuhile või kellele iganes. Väga põnev kogemus jälle :D Aga no see pidu oli ka ikka väga teistsugune. Esiteks olime me ainsad valged inimesed seal. Sisse läksime nii, et üks kohalik oli ees, mina tema järgi, siis teine kohalik, siis Dav ja siis kolmas. Ja koguaeg hoidsid meil kätest kinni, tulid koos vetsu jne. Ja peol esines live-band. Allkorrusel oli band koos instrumentidega aga hiljem läksime ülal korrusele, kus oli selline korralik disco place ja seal tuli kõlaritest muss ja 5 meest laulsid. Sellised ladine rütmid vms on nende muusika, väga šeff...Ja nende tantsustiil on selline väga sensuaalne/seksuaalne. Neiud ikka pööravad tagumiku kohe oma partnerile näkku ja hakkavad hõõrutama :D Nagu öeldud, siis nad tantsivad väga hästi ja liiguvad mõnusalt aga jah, natuke liiga kontaktne oli meie jaoks esialgu. Dav oli ikka korralikult hädas kui mingid kopsakad neiud teda tantsima kiskusid ja oma tagumikku tema poole hõõrutama hakkasid :D päris naljakas oli vaadata kuidas ta seal üritas ennast seal nendest eemale hoida ja normaalselt tantsida. Mul oli natuke lihtsam, sest üks kohalik neiu, kes ka kuurortis töötas, Va, tantsis enamus ajast minuga ja ajas sellised creeperid eemale ja kui oli ok noormees, lasi mul tantsima minna. Ja kui ma kohe ei hakanud hõõruma, siis nad näisid seda austavat ja tantsisid suht normaalselt minuga. Koju jõudsime 3 ajal.

Viies päev oli mega mega lahe. Hommikul 7 ajal võeti bussi peale, sõitsime Nadisse ja sealt läksime jahi peale. Schooners Whale`s Tale oli jahi nimi ja viis meid ühe paradiisisaare peale. Ja selle kruiisi nimi oli champagne cruise (all inclusive), ehk siis kõik hinna sees ja koguaeg sai shampust. Sai ka muud alkot aga me ikka läksime shampa peale välja :) Üsna maagiline on kruiisida jahi ülemisel deckil, shampus käes, jalad üle ääre kõlkumas, hea seltskond kõrval ja väikesed paradiisisaarekesed igal pool ümbruses...

Paar tundi sõitsime niimoodi, kuni jõudsime oma Schooneri saarekesele. Üks ilusamaid saarekesi, mis võimalik, ma arvan. Lihtsalt vapustav valge liiv, paar hütikest, võrguplats ja võrkkiiged. Läksime kohe snorkeldama, väga ilus, igasugused sinised meritähed, värviline korall ja värvilised kalad.

Peale seda oli väga mõnus rootsi laua stiilis lõuna shampuse ja kitarrimuusikaga. Jällegi suhteliselt maagiline. Mõnus lõuna kõhus, oli aeg mängida väike võrkpall. Alustasime 5kesi aga järjest tuli inimesi juurde, eriti just jahi meeskonda. Väga lõbus. Sealsamas kõrval tehti ka massaaže, seal oli selline tegikese moodi asi ja kardin oli ees ja massaažilaud seal sees. Kõige naljakam moment oli kui ühel mehel hakkas massaaž just läbi saama ja ta oli käpuli laua peal, tagumik ilusti platsi poole. Keegi ei pannud seda muidu tähele aga siis tehti serv, mis põrkus otse sellele mehele vastu tagumikku. No kõik naersid ikka kõhuli maas, supernaljakas :D

Peale mängu jõudsime teha veel väikse tiiru ümber saarekese, natuke pilte teha ja oligi aeg tagasi minema hakata. Ahjaa, sinna sõites saime ka ühe Eesti paarikesega tuttavaks, kes juhtsuid samal ajal samas kohas olema. Maailm on ikka väike. Aga nad otsustasid ennast meile teatavaks teha peale seda, kui me juba saarekel olime, niiet sinnasõidul kuulsid nad kõike seda jama, mis me suust välja ajasime :D Ikka mõtlesime tükk aega, et mida me võisime kõik rääkida :D
Tagasisõit oli sama mõnus, väiksed prankid Davi`ga (mis on täiesti tavaline), shampus ja hea seltskond. Ja siis väga pikk kojusõit bussiga jälle. Kui me lõpuks tagasi jõudsime resorti 8 ajal õhtul, olime me kõik nii väsinud, et tegime väikese õhtusöögi ja 9ks olime juba voodis :)

Järgmine päev oli sama teguderohke ja mõnus. See oli jõesafari päev. Samamoodi võeti meid resortist peale hommikul, viidi Sigatokasse, kus pidime mõned vormid täitma,naistele anti sarongid (selline suur värviline lina, mis tuli seelikuna panna. Külades peavad naised käima alati alla põlve ulatuva seelikuga ja isegi kohalikud mehed kannavad seeliku moodi asju, nende rahvariided) ja teekond jätkus kuni jõudsime siis oma safari alguspunkti jõe ääres. Seal tervitas meid meie paadi kapten Jack. Vägavägaväga lahe sõit, imeilusad vaated jällegi igal pool, külakesed kõikjal ümberringi, lapsed igal pool lehvitamas (seal on suur BULA traditsioon, nende tervitus, mida nad igal sammul sulle lausuvad/poolkarjuvad ja sa pead kindlasti vastu ütlema, pluss lehvitamine. igal pool kõik kohalikud lehvitavad sulle kas siis autos, bussis, laevas sõites ja viisakas on tagasi lehvitada), mäed ja džungel ümberringi...Igal juhul sõitsime äkki kolmveerand tundi, mõnes kohas oli jõgi nii kitsas, või no sellised jõgi iseenesest oli lai aga seal olid sees madalikud ja siis see koht, kust paat läbi pidi minema oli ikka väga kitsas, päris lahe.

Lõpuks jõudsime oma sihtkohta, ühte külakesse. Loomulikult oli valitud meie seltskonnast jälle chief (kahjuks mitte Kev seekord) ja talle antud kava juur, mis kohalikele anda. Läksime siis paadist maha (kaks paaditäit oli meid kokku), külavanem oli meil vastus ja rääkis natuke nende elust jne. ja siis jalutasimegi külla. Tegime väikse ringi seal, loomulikult oli meil kava tseremoonia jälle ja siis olid kohalikud naised meile valmistanud lõunasöögi.

Teises toas oli põrandale pandud kohalikud söögid. Erinevad puuviljad, banaanipannkoogid (jammi), tapioka (selline kartuli moodi köögivili aga meie jaoks vähe puine ja veidra maitsega) jms...

Ja peale sööki algas kõige toredam osa. Peaaegu terve küla oli koos seal ruumis, ka naised ja maailma kõige armsamad lapsed. Mõned kohalikud mehed laulsid ja mängisid pilli ja teised siis võtsid turistide hulgast endale tantsupartnereid. Iga lugu erinevad partnerid ja tantsid jne... No uskumatult lõbus, eriti nende pisikestega tantsides, kohe näha, et tantsuoskus ja liikuvus sünnib neil kaasa... Seal sai ennast ikka korralikult higiseks tantsida ja siis oligi jälle äramineku aeg. Keegi ei tahtnud sealt lahkuda, nii tore oli ja kõik oleks endale ühe pisikese sealt kaasa võtnud :)

Ja viimasel päeval tegime shopingutuuri Sigatokas. Seal on üks pisike tänavake turistipoekestega, sain hästi ilusa magevee pärlitega käeketi, kus on ka kilpkonnad (hea õnne sübolid, niiet õnne peaks mul nüüd jaguma) ja veel nipet-näpet. 5ks oli meid kutsutud restorani kokteilipeole. See nägi välja nii, et sai juua sangriat ja mõned snäkid olid ka, sai proovida kavat ja toimus tõrvikute süütamine.





























































Ja viimasel õhtusöögil tegi Irene üllatuse. Peaaegu igal õhtul oli seal kellegil sünnipäev ja siis sai tellida koogi ja sünnipäevalaulu. Ja kuna Kevinil tuleb 9ndal septembril sünnipäev, siis me mõtlesime algusest peale, et peaks koos täistama. Igal juhul oligi Irene selle ära teinud ja järsku siis teatati, et Chiefil on sünnipäev ja tuli lauldes ja koogiga meie lauda. Irene oli lasknud panna koogile peale AEFG (australia-estonia-france-germany) nii armas :)

Ja hommikul 4st korjati meid peale ja Fiji saigi läbi! Sõitsime läbi Sydney Brisbane ja sealt edasi sõitsime Dalbysse, kus saime peavarju paariks päevaks Ray käest (kus me ka ükskord varem ööbisime, Aneti, Triinu ja Davi elukoht eelmised 4 kuud).