Jõudsime siia 11ndal ja minu esimene päev oli 16ndal. Näidati turvalisuse videosid, räägiti turvalisusest, firmast üldse ja muid tähtsaid asju ja anti kätte treeningu kuupäevad, mis olid siis 21 ja 22. Vahepeal seadsime ennast majja sisse ja olime niisama. Ostsime spordiklubisse kuupiletid, käisime trennis jms.
Maja on päris mõnus ja suur aga samas palju rahvast ka suhteliselt. 5 tuba, suur elutoa ala - köök - söögituba ja vets-vannituba. See on küll halb, et sellise hunniku rahva peale ainult üks vannituba (tegelt 2 aga üks asub 2 inimese toas). Igal juhul ühes suures toas elab 6 prantsuse ja 1 itaalia poiss, teises toas Dav ja Triinu, kolmandas mina, Anett ja Toomas, neljandas 2 prantsuse poissi ja viimases itaalia poiss ja prantsuse tüdruk 8kes homme peaks lahkuma). Täitsa normaalsed inimesed, mõned toredamad kui teised ja mõned koristavad enda järelt rohkem kui teised. Et nagu ikka nii mitmekesi elades, mõned ei korista väga ja jätavad asju laiali jne ja sellised probleemid aga üleüldiselt on hea. Meie tuba on mõnus, saab asjad kõik kappidesse panna , mis on alati hea :D Ja väga hea suur aed on. Austaalia päeval tegimegi väikse grillimise enda tagaaias.
Üldiselt olemegi nädalavahetused veetnud kas siis Temoras või siin kodus olles. Pikal nv-l otsustasime aga sõita Sinimägedesse. Suur ala, kus on palju erinevaid ilusaid matkaradu ja mõnusat loodust. Nime on saanud see ala eukalüptipuude järgi, millest erituv õli segunev veeosakestega ja tekitab sinise udu puude kohale. Päeva algul nii palju näha ei olnudki aga mingi hetk oli päris korralik udukiht seal.
Reede hommikul sõitsime välja ja õhtuks jõudsime Katoombasse. Väga mõnus pisike linnake, meile Anetiga meenutas atmosfäär natuke Queenstowni oma (ühesõnaga super). Palju pisikesi kohvikuid ja pubisid. Laupäeva hommikul võtsime ette Wentworth Passi. Imeilusad vaated, Aneti kohaselt taastasid need mäed tema usu Austraaliasse (peale Uus-Meremaa vaateid) ja mõnus matkarada. Algul läks päris korralikult alla ja siis tuli uuesti üles ronima hakata. Ütleme nii, et päris raske oli.
Ja peale seda rada käisime vaatasime ka maailmakuulsad kolm õde üle (Three Sisters). Need kolm teravate tippudega kivimürakat. Ja õhtul tegime väga mõnusa õhtusöögi kusagil pisikeses itaalia restos. Hea seltskond, hea söök ja vein - ideaalne õhtu :P Ja koju tagasi jalutades jäi tee peale pubi, kus oli live-muusika, loomulikult pidime sisse minema. Ülisuper jälle. 4-5 erinevat esinejat paari tunni jooksul, üks teisest parem...
Järgmine päev käisime Grand Canyon matkarajal. Samuti kõigepealt alla ja siis ikka väga järsult ülesmäkke tagasi. Aga seal samamoodi neid sõnajalalisi igasuguseid ümberringi, väikesed joad igal pool ja siis oled keset kuristikku kusagil, ümberringi ainult suured suured kaljumürakad. Väga võimas.
Ja nüüd eelmine nv käisime Wilsoni vanematekodus kusagil maakohas. Ta vanemad olid ära ja maja oli meie päraslt. Väga mõnus atmosfäär seal ja super tore õhtu oli. Mängisime lauamängu, grillisime ja rääkisime niisama :)
Nii ja nüüd tööst ka. Minu tööks on põhiliselt flexide täitmine (suured konteinerid, mis laevade peale pannakse)
ja veinide jahutamine/kuumutamine. Aga see tähendab koguaeg suurt voolikute vedamist ja juppide otsimist.
Veinid on suurtes tünnides, algavad 24000 l ja suuremad on 1 miljon liitrit. Jahutamiseks peame me veini voolikutega läbi pumba jahutisse juhtima ja siis tagasi tünni. Mõnikord on selle tee leidmine sinna jahutisse ja tünni tagasi ikka päris keeruline ja aeganõudev. Aga samas täitsa tore töö. Töökaaslased on lahedad ja 8 tundi läheb ikka väga kiiresti. Me siin harjunud ikka pikemate tööpäevadega.
