Valley of the Giants ja Perth

Albanyst edasi sõitsime me läbi Valley of the Giantsi, kus asuvad hiigelsuured karri ja marri puud. Sinna on ehitatud 600 m pikkune jalutus- ja vaateplatvorm, mis läheb 40 m kõrgusele, puudega samale tasandile. Päris mõnus oli metsas jalutada.

Õhtuks jõudsime Pembertoni, kus saab nende samade karri ja marri puudega metsa vahel sõita. Seal ümbruses on kaks suurt puud, kuhu otsa saab ronida. Need on kunagi ehitatud selleks, et tulevalve saaks nende otsa ronida ja vaadata ega mets kusagilt ei põle. Kõrge tuleohu hooajal oligi üks mees selleks seal lähedal, et paar korda päevas käia ja vaadata. Aga päris hirmus oli sinna 63m kõrgusele ronida mööda sellist vähe märga metallvõret.

Edasi sõitsime Margaret Riverisse, mis on peale Lõuna Astraalia paari veinipiirkonda üks tuntumaid ja paremaid veinipiirkondi. Kui me kohale jõudsime sadas seal päris palju niiet me väga palju teha-näha ei saanud aga selline pisike armas surfilinnake on. Aga Anetiga ikka käisime ühes suuremas ja uhkemas veinitehases ära. Leeuwin oli nimi. Ja ma ütlen veinitehas aga siin on tegelikult nii, et Casellas kus meie töötasime, selle kohta ütleks ma veinitehas e winery. Aga need mis siin on ja kus me käisime on vineyardid ja cellar doorid ehk siis kohad, kus kasvavad erinevad viinamarjasordid ja siis maja, kus saab käia erinevaid veine proovimas ja osta seal neid veine.
Järgmisel hommikul siis Luke sõitis ja meie Anetiga tegime korralikku maitsmist. Käisime kokku viies vineyardis ja kahes šokolaadivabrikus. Mõnus. Aga seal piirkonnas võiks veeta ikka korralikult aega ja kõik vineyardid  läbi käia, korraga lihtsalt ühel päeval ei jõua rohkem kui 5-10 maksimum. Ja seal Margaret Riveri piirkonnas on üle 300 vineyardi, et natuke läheks ikka aega vaja... :P

Ja õhtuks jõudsime Perthi. Siin olime Luke sugulase Joni ja tema majakaaslaste Michelle`i ja Steve juures. Väga mõnus maja ja veel lahedamad inimesed. Esimene õhtu kokkas Jon meile liibanoni lamba ja riisi rooga. ikka mega hea, mulle pole kunagi lammas meeldinud aga see oli tõesti hea. ja nii tore, et ta seda tegi. ja õhtulviis ta meid kings parki, kus oli vaade öisele linnale, väga ilus vaade...

Järgmine päev käisime Anetiga linna peal. Hästi pisike CBD (central business district - linna keskel asuv äripiirkond) aga armas. Meenutab pigem Melbourne kui Sydneyt. Ja linnas on päris palju rohelust ja parke. Nagu ka Michelle rääkis, siis selline väga outdoorsy (välistel tegevustel põhinev vms) linnake. Ja just suvel on palju teha, surfata, matkal käia jms... Ma arvan, et perth oleks kõige rohkem selline linn, kus ma elaksin.
Ja õhtul käisime Joni sõprade juures ja siis läksime kõik koos mingile eriti uhkele kokteilipeole. Jon õtles meile, et selline poolametlik riietus ja meil ju väga miskit ei ole ka siin. Kui kohale jõudsime siis kõigil naistel oli väga uhked kleidid ja mehed ülikondades jne.. Uksel saime šampuse, laval oli bänd ja mingi hetk toimus ka moeshow. Ühesõnaga väga uhke üritus ja väga tore õhtu oli.

Laupäeval magasime vähe kauem ja millalgi vedasime ennast Perth Hills regiooni ja käisime ühte waterfalli vaatamas. Vahepeal kadus tee natuke ära ja silte ei olnud niiet pisikesest jalutuskäigust tuli väheke pikem aga väga mõnus oli looduses jalutada ja eemalt nägid Perthi kõrghooneid...

Pisike Bilbi, üks järjekordseid imelikke loomasid...

Sõit siidritehasesse Michelle`i autoga

Õhtul käisime Michelle`i vanemate juures, kus süüdati suur lõke. Niii mõnus, nagu jaanipäev oleks olnud.
Ja pühapäeval läksime lähedalasuvale Rottnest saarele ehk Rottole. See on kuulus oma pisikeste quokkade poolest. Hommikul varakult sõitsime praamiga saarele, sealt saime raatad ja avastusretk võis alata.

Ja õhtul vaatasime Perthi Cottelsloe rannast päikeseloojangut.

Esperance ja Gape le Grande National Park

Jõudsime lõpuks Lääne- Austraaliasse ja Esperance. Mõnus. Armas pisike rannaäärne linnake. Kuna kaks viimast päeva olime väga varakult ärganud ja pikad päevad sõitnud siis käisime ainult väiksesl jalutuskäigul ja õhtusöögil ja vajusimegi juba ära.

Järgmine hommik alustasime Great Ocean Drivega. Väga ilusad vaated ja  imeilus ilm, peale seda külma ja vihma oli ikka väga mõnus lühikeste asjadega ringi käia nii, et päike pähe kõrvetas. Ikka superilus türkiissinine vesi igal pool siin.

Ja edasi võtsime ette teekonna Cape le Grande National Parki. Asub Esperancest 50 km kaugusel umbes. Jõudsime sinna kuulsa Lucky Bay juurde, panime telgi püsti, tegime kiiire avastustuuri randa ja läkisme lõunat sööma. nagu pildilt näha siis olid meil sõbrad kiired laua äärde tulema, üks ajas käed laiali ja tegi seal trikke ja armsat nägu, et meie käest süüa saada.

Ja see Lucky Bay - no pole lihtsalt sõnu. Seal on Austraalia kõige valgem liiv ja no ei saaks vastu vaielda, ikka mega valge liiv ja türkiissinine vesi, ebareaalne kohe ütleks.

Tegime ühe väikse liivamemme ka :P

Meie telkimisplats

Ja õhtuse scrabble mängu valgustaja

Järgmine hommik vallutasime ühe 200 m kõrguse kivimüraka ja vaated olid jällegi imeilusad.

Ja üritasime ka oma fotograafia andeid näidata ja uusi poose proovida :P Hellfire bay

Ja pärstlõunaks sõitsime tagasi Esperance ja veetsime natuke aega ranna ääres lugedes. Puhkus!

Ja nüüd tänase päeva sõitsime Albanysse ja homme juba edasi mööda rannikut Pembertoni poole, Margaret Riverisse ja nädala lõpu poole peaksime jõudma Perthi! :)
Aga teile päikest :)