Reis

Alustasime Anetiga siis oma uut seiklust 04.01.2014 Tallinna lennujaamast. Ärasaatmispidu eelmisel õhtul oli tore ja nagu ikka ka natuke kurb. See-eest läks seekord lennujaamas kergelt, kuna saatmas oli meid ainult minu isa, kes oli ka meie sohver. Esimene lend oli Tallinn-Arlanda ja kestis kõigest tund.

Seejärel oli 5,5 h ootamist. Selle aja jooksul pidime me tegema ka transfer check-ini ja see osutus keerulisemaks kui oskasime arvata. Aga lõpuks saime selle siiski tehtud. Järgmine lend oli juba natuke pikem. 8 tunnine lend Arlanda-Peking ning see oli juba natuke raskem. Magada nendes istmetes on ikka suht võimatu ja niimoodi seal vegeteerida ei ole väga meeldiv. Aga samas saab seal vaadata filme, niiet sellega ma seal siis ka tegelesin. 3 filmi jõudsin ära vaadata ja ka ennast hiina poppmuusikaga natule kurssi viia. Pekingisse saabusime kohaliku aja järgi hommikul 10 ning seal ootas jälle 6 tunni pikkune ootusaeg. Sellest 2 veetsime juba pabereid täites ja oma uut boardingu pleissi otsides. Hiinas on vähe keeruline see asi kuna inimesed ei mõista seda inglise keelt ka lennujaamas mitte väga hästi ja kommunikatsioon on raskendatud. Õnneks saime sellega siiski hakkama ja leidsime vajaliku koha ilusti üles. Seal saime ka mõne tunni sõba silmale ja siis algas kõige pikem lend Peking-Shanghai-Melbourne, kokku 15 tundi. Ja järjekordselt ei tulnud see magamine kõige paremini välja. Sai veel 4 filmi vaadatud ja peale peaaegu kahte päeva reisimist jõudisme kohaliku aja järgi kell 9 Melbourne`i. Vastu võtsid meid seal Aneti sõbranna Triinu ja tema sõbranna Katrina. Viisime oma hiiglaslikud kompsud hostelisse hoiule ja läksime linna peale. Väga mõnusa fiilinguga linn on Melbourne aga natuke jahe oli seal. Me ootasime ikka kõrbekuumust kuid seal oli vaid umbes 20 kraadi ja kõva tuul.
Tiirutasime seal siis ringi, käisime ostime vajalikud asjad, ajasime telefoniasjad korda ja käisime söömas ning siis magama hostelisse. Kuna Triinul ja Katul olid Melbourneis ka sõbrad eelmisest töökohast siis tegime esimese kohustusliku pubikülastuse ka ära õhtul. Enne seda käisime ka  Melbourne`i skydeckil, seal 88ndal korrusel ja väga ilusa vaatega linnale.

Väga põnev pubi oli, mida me väisasime. Mingi hetk see transformeerus jäsku ööklubi/kontserdipaigaks. Live party bänd ja värgid, väga mõnus ühesõnaga :)

Väga kaua me seal pubi ei istunud, kuna järgmisel varahommikul oli vaja võtta ette 10 tunnine reis Tumbarumbasse. 7st läksime esimese bussi peale, niikui linnast välja sõitsime hakkas maastik muutuma, vähe mägesid ja selline ilus kollane ümbrus.

Peale rongi ja veel ühe bussiga reisimist jõudsime siis õhtupoolikul oma uude kodusse Tumbarumbas :) Ööbimine oli broneeritud karavanparki ja sinna me siis suundusimegi. Esimene mulje jäi selline, et kõik mustad mehed jõllitasid oma silmad peast välja ( ja uskuge mind, neid siin jagub). Saime oma camper-traileri siis kätte ja pakkisime ennast lahti.

Minu ja Aneti pesa

Naiste elupaik :)

Esimesed kaks päeva läksid üpris rahulikult. Väsimus oli ka üsna suur niiet sama ühtu tegime kohalikus pubi/restoran/hotellis õhtusöögi ja siidri ja läksime magama ära. Järgmine päev oli esimene tööpäev, pidime mõned paberid korda ajama ja saime korjama. Tööks siis mustikate noppimine. Mustikapõõsad siin ikka korralikud, 2 meetrised ja mustikad ka vastavad.

Pool päevast käis taktika 2 suhu, 1 ämbrisse :) Siis sai isu piisavalt täis esimeseks päevaks ja sai vähe korralikumalt noppima hakata. Esimese päeva saagiks oli 30 kg ja siin makstakse kilogrammi kohta. 1 kg maksumus algab 2,6 AUDist ja vastavalt töö kvaliteedile läheb üles. Tavaliselt on 3.6 AUDi kanti kilo.


Inimesed siin on ülisõbralikud ja esimeste päevadega leidsime juba palju sõpru/vestluskaaslasi. Kõige enam hakkasime suhtlema prantsuse kambaga, kellega veetsime koos enamik päevi/ öid Tumbas :)

Meie tagasihoidlik seltskond Davidi sünnipäeva tähistamas :)

Kuna meil endal transpordivahend puudus, saime me õnneks ka nendega kaasas hängida. Kahel päeval käisime joa ääres (waterfalls), üks kord järve ääres ning enamus pärastlõunatest veetsime basseini ääres.

Õhtud möödusid samuti väga meeldivalt koos aega veetes ja kultuuridega tutvudes. Ühel õhtul mekkisime nende „rahvuslikku“ jooki Chatreusse,

järgmisel meie Vana Tallinnat

Nalja sai väga palju nii põõsaste vahel kui ka karavanpargis. Poisid olid täitsa meie tüüpi poisid, mõistsid nalja ja käis pidev üksteise tögamine ja muu säärane. Kõige eredamad isiksused pundist olid/on meie jaoks David (eye-candy),

 Yann (Vinni, kuna näeb Vin Diseli moodi välja),

Elian (Mumu for some unknown reason :D  talle see hüüdnimi ei meeldi ja seda enam see meeldib meile) Ta näeb vähe nagu Muse solist, Matthew Bellamy

ja Tom (my pretty boy ;) ).

Veel oli karavanpargis palju rahvast Kongost ja muud musta rahvast. Mõned neist kukkusid põõsaste vahel Yo Momma joke tegema, päris head olid. Paar korda toimus ka tõsine rap-battle, ühe võtsin ka filmile ja lisasin youtube-i ja 3 kutti olid pärit päris royal suguvõsast, impeeriumi võimalikud valitsejad Aafrikas. Rääkisid, et vanaisal oli 13 naist ja 48 last! Päris massive ikka. Selle suguvõsa esindajad olid ka meie kõige suuremad sõbrad mustanahaliste kogukonnast :D Glory, kes esialgu tundus kõige tõsiseltvõetavam aga lõpuks sai temaga ikka igast jama. Üritas meid prantsuse poistega tülli ajada ja muud jama.

Siis Ernest – ma ei ole veel oma elus kohanud kedagi, kes suudaks sellist jama suust välja ajada. Ta räpib, riimib, ajab totaalset jama aga samal ajal saad sa aru, et tegemist on hea, ehtsa ja aruka inimesega. Lihtsalt tema juttu ei tasu kunagi uskuda (meenutas mulle täpselt mu enda venda). Tema põhiväljendid olid „How do You know“ , „Swäääg“ , „Whaaaat???“ aga nende arusaamiseks peaks seda ka kuulma ja nägema. Neid kasutame siiani kogu aeg ja see on aeg- ajalt vähe häiriv isegi.

Samuti kasutame Davidi väljendeid „It`s Ok“ , „I`m not sure“ ja üks heli „arghhhhhhh“. Tumbarumba põhitegevus oli meil prantsuse keele põhiväljendite õppimine ning prantslastel eesti keele õppimine. Ja viimaseks kuninglikus perekonnas elavaks isikuks oli Jean Marc. Tema oli neist kõige noorem ja rohelisem aga väga armas ja tore J

Viimane päev enne äraminekut tegime suure peo koos prantslastega. Nad olid meile überarmsa kingituse teinud. A4 peal pilt kuhu taha siis igaüks oli miskit kirjutanud meist/mälestustest. Hästi nunnu.

Äraminek oli väga kurb.  Mumu, Vinnie, David ja Jean Marc tulid meid ka bussi peale saatma. Seal olime me tugevad aga niikui saime bussi ja maha istusime olid kõigil pisarad lahti. :D

Buss viis meid Cootamundrasse, kust meid võttis peale Triinu sõber Grant. Bussisõit oli kõige kohutavam mu elus, nii palju loksumist ja pidurdamist jne ei ole ma kunagi tundnud. Ja eelmine õhtu pidu ei teinud asja ka sugugi paremaks. Grantiga sõitsime Temorasse, kus veetsime 2 päeva oodates oma autot ja uude töökohta minekut.

Pidime minema Condoblnisse baari aga kuna kuulsime selle koha kohta muudkui igasugu hirmsaid lugusid siis otsisime aktiivselt ka uut tööd. Eriti holsalt muidugi Sheppartoni kanti, kuna seal olid meie prantsuse poisid. Ja pool tunnikest enne teele asumist me töö ka leidsime. Õhtupoolikul võtsimegi siis ette 5 tunnise reisi Sheppartoni, et poisse üllatada. 

Oma majutuse/töökoha juurde jõudsime 7 ajal, meie „contractor“ oli väga imelik mees. 40-50ndates, üksik, elab „villa“ (meie majutuspleiss) kõrval, endine õpetaja ja sellele vastav. Tundub, et ka mingit sorti röövi osaliseks sattunud või on siis 5 ülikooli kraadi talle halvasti mõjunud. Igal juhul väga veider mees. Töö pidi olema siis pirnide korjamine ja palk olenevalt enda näppude nobedusest 100-120 audi päevas. Elama pidime siis tema „villas“ , päris ilus suur maja 6 magamistoa, suure elutoa-köögiga. Ainuke jama selle juures see, et terve elamise peale üks kasutatav vannituba ja kui rahvast maja täis, siis võib päris kitsaks minna. Igal juhul olime meie seal elamises esimesed. 

Valisime kohe endale toa, panime madratsid paika, käisime pesus ja läksime poisse otsima. Aga enne seda pidime me välja saama oma villast, mida ümbritsevad suured väravad ja mida meie peremees Steve koguaeg lukustab. Selline vähe vangla/lasteaia tunne tuleb temaga peale. Ta lubas siis ühe värava lahti jätta, et me öösel sisse saaks. Igatahes olime me poiste käest päeval ääri-veeri uurinud kus kandis nad asuvad ja mõtlesime, et see saab olema kerge- pargime auto ära, otsime nad üles ja voila, üllatus missugune. Aga võta näpust, järv, mille ääres nad oleksid pidanud olema oli suurem ja me ei suutnud neid ise üles leida. Kuna tahtsime siiski üllatada, helistasime Sisi-le (prantsuse tüdruk, kes reisib koos Tomiga) ja ta tuli meile vastu nii, et poistele ei rääkinud. Tuli välja, et nende ööbimispaik oli hoopis metsas jõe ääres ja seda me ise kindlasti ei oleks suutnud üles leida. Sõitsime siis lõpuks 9-10 ajal „Sonnentanzi“ saatel (meie Aussie lugu) nende kämpimisplatsile. Ütleme nii, et poisid olid väga hämmingus meid nähes, sest ei oodanud, et näevad meid peale 3 päeva uuesti. Veetsime siis koos mõne tunni ja ajasime juttu ja läksime oma villasse tagasi. Ja suur oli meie üllatus kui härra Steve oli ikkagi uksed lukustanud ja me pidime talle poole 1 ajal helistama ja üles ajama.

Järgmine päev oli Aussie day niiet me läksime hommikupoolikul prantslastega Mooropnasse parki, kus oli barbeque, muusika ja Ferrari show väike. Me ootasime ikka mingit suurt melu ja värki aga selline väiksemat sorti pidustus oli, mis kella 12ks juba lõppes. Edasi läksime järve äärde parki, kus korda kuidas backerid dušši all käivad. Van-i luuk pannakse mingi toikaga püsti, sinna peale suur kanister vett ja voila, dušš ongi valmis. Päris geniaalne. Ja siis tegid poisid meile järjest seal show-d, meie oma kalendripoisid. Ja õhtul oli ka väike tähistamine, kuna patt oleks ju järgnevat vaba päeva raisku lasta :P

Järgmise päeva vedelesime basseini ääres kuna kuumalaine oli otsustanud meid ka Sheppartoni jälitada. Järgnevaks nädalaks lubas 35-43 kraadi igapäevaselt (Y) Väga paljutõotav… Ja õhtul sain maailma kõige parema uudise, et olin saanud vastseks tädiks Tessale! Väga väga väga hea uudis igal juhul J Aitäh Timo ja Tanja J

Kuna too päev oli juba hilja ja kõik eelmisest päevast väsinud otsustasime tähistamise lükata järgnevaks päevaks. Ja 28nda õhtul siis vaikselt paari šampusega seda tähistasimegi.

29 oli siis meie esimene tööpäev, Steve pidi meid tööle ja koju sõidutama iga päev oma bussiga. Õhtul ütles, et me oleksime valmis 5.10 hommikul ja nii me siis ajasimegi ennast 4.10 üles :S Päris hirmus kui oled harjunud tõusma mis iganes ajal. Igal juhul olid kõik valmis 5.10 ja keda ei olnud oli meie armas Steve. Tema ilmus kohale viimaks 5.40. Meid oli paari päevaga majja tekkinud 18 inimese kanti aga kuna bussis oli ainult 11 kohta siis käis asi nii, et need kes oma nime esimesena kirja said, said bussi peale (Y) Jõudsime siis peale poole tunnist sõitu kohale, Steve pani meid maha ja ütles, et me ootaks kuni meie contractor tuleb. Peale veel poole tunnist ootamist ta siis lõpuks saabus ja saime endale selga sellised känguru „tasku“ moodi olevad asjad ja kätte mõõteriistad (selleks, et mõõta kas pirnid on valmis/piisavalt suured).

Töö toimus paarides, Anett ja Triinu olid paaris ja mina läksin paari Anettaga. Eesti tüdruk, kes kolis ka meie majja. Uskumatu kokkusattumus, et eesti tüdruk ja veel sellise nimega. Prantsuse poisid arvavad nüüd, et Eestis rohkem nimesid polegi :D

Igal juhul anti meile ka redelid ja siis me seal ronisime ja üritasime metsikute puudega võidelda. Peale mõnda tundi korjamist saime aru, et päevaga ei suuda me kaugeltki 100 AUDi lähedale korjata, ka saksa neiud said sellest aru ja kuna ka hommikune tulek ja muu oli suht bullshit siis nemad olid ikka väga pissed off. Peale 5 tundi tuli Steve meile lõpuks järgi ja see, mis majas toimus hiljem, oli ikka päris inetu. Peale meie, ehk siis 4 eestlast, lahkusid kõik inimesed majast. Ja siis hakkas saabuma poisse. Kõigepealt tulid Iisraelist 3 kutti, siis saabus rootslane ja siis tulid sakslased…lõpuks kokku siis 13 poissi ja meie. Pretty nice, eh? ;)

Sellest Stevest veel nii palju, et järjest saame teda tundma ja muutub järjest kohutavamaks. Pühapäeval polnud teda näinud hommikul ja eeldasime, et käis kirikus niiet kui ta lõpuks välja ilmus küsisime, et kuidas kirikus oli. Ja siis ta hakkas oma usu juttu ajama. Sai ühe iisraeli poisiga jutu peale ja hakkas oma palverännakust rääkima, jumalaga seotud müütidest jne…ja seda sellise uskumusega. Ja nüüd poisid rääkisid, et Steve rääkis neile ühest mehest, kes tahtis oma naise ja lapse ära tappa, seda küll ei teinud aga sattus ikkagi põrgusse aga siis tuli jumal ja päästis ta ära ja andis uue võimaluse. Ja see mees oli arvake ära kes- ikka Steve ise! (Y) Niiet see esmamulje, mis meil temast oli – selline pedofiil ja psühhopaat – peavad vist vähe paika ka. Pluss käib ta iga öö 4-5 ajal majas ringi, vaatamas kas kõik magavad ja tulesid kustutamas vms… ei oska öelda miks, väga hirmus :S Hea, et meil siin nii palju mehi majas, muidu hakkaks ikka kõhe.

Nüüd kuumalainest ka natuke. Enne siin olekut ei teadnud ma, mis on kuumus. Kui ikka kell 21.30 on väljas veel 36-38 kraadi, siis see ei ole enam normaalne. Päeval on siiani kõige palavam olnud 44 kraadi ja see on juba põrgu kuumus. Eriti veel kuna meie kallil Rambol ei ole AC-d :S ja selle kuumuse juures on kõige kohutavam see kõrvetav tuul, ja see ikka konkreetselt kõrvetab. Enne kella 7-8 pole mõtet välja minna, sest sa reaalselt higistad ennast lolliks. Kui meil vaja linna minna siis me põikame tavaliselt kõikidest poekestest läbi, et vähegi normaalsem oleks.

Eile tegime veel poiste juures metsas „hüvastijätupeo“. Seekord oli ikka väga väike, võtsime vähe veini, rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. ja nägime esimest korda kängurusid! Juhuuuuu! Nüüd siis see tšekk. panen youtube-i ka üles video varsti ja siis näete neid hoppimas. Üks oli ilmselt isane - selline suur ja hoidis silma peal. ma üritasin neile lähemale hiilida ja ta siis ikka väga pingsalt jälgis mind, et ma liialt lähedale ei tuleks. Ega ei julgenud küll väga. Ja siis oli 2 emast ja 2 last vist. Igal juhul väga vinge.

Papagoid ja kakaduud on igapäevane, väga hirmast kisa teevad. Kui metsas ööbime, siis öösel hakkab ikka hirm küll. Seal ju vetsu ei ole ja peab puude vahel käima, ega väga ei kutsu pimedas :D

Ja, especially for Mammu- eile nägime metsas hiiiiigelsuurt ämblikku ka. Purgis oli teda päris lahe jälgida aga samas mõte, et sellised vabalt igal pool meie jalge ees ringi panevad pani ikka väheke värisema küll põie alt :D

Täna ilmselt on väike hüvastijätt ka siin majas nende poistega ja homme asume teeme siis Griffiti poole, kus peaksime hakkama tööle mandli farmis. Päris täpselt seda ei tea, et mis see töö täpselt endast kujutab aga kuna korjamine käib seal masinatega, siis meie tööks ilmselt kestade koristus puude alt vms…