Igal juhul pidime me tegelikult juba esmaspäeval teele asuma aga kuna nii reedel kui ka laupäeval sai peo käidud, oleks see pakkimine liialt tihedaks läinud ja kuna otseselt ju kiiret ei olnud mõtlesime asja rahulikult võtta ja päevakeseks kauemaks jääda. Meie memmel Ruthil oli esmaspäeval ka sünnipäev niiet saime maitsvat kooki, suur pluss jäämisele :)
Ja niisiis alustasime oma reisi 29. juulil Narrabrist. Hommikul veel pakkisime viimased asjad autosse, vaatasime oma postkasti üle ( meil tekkis selle aja jooksul, kui meil pikema aja jooksul postiaadress olemas, ebay haigus nimelt...ja siis mul oli veel paar pakikest saamata ja ma lootsin ka need kätte saada aga kahjuks ei olnud) ja käisime jätsime hüvasti meie kallite Elo ja Kareli ning ka Aya ja Liamiga.
Ja millalgi ennelõunat meie teekond algaski! Sihtkohaks oli Armidale esialgu, et jõuaksime Waterfalls Way peale. Ja meie memm soovitas meile sellist vähe väiksemat teed pidi minna Armidale, et ka natuke põnevam ja loodust enam näha. Kõigepealt ütlen kohe ära, et kogu see tee oli imeilus ja väga mõnus on ikka roadtrippida aga kahjuks ei ole prg just kõrghooaeg nende jugade vaatamiseks, kuna talv on ja vihma ei ole tulnud veel eriti, seetõttu ei ole jugades ka vett väga.
Igal juhul oli meie esimeseks peatuspaigaks Glacial area Bingaras. Loodus on ikka väga võimas! Suured kivimürakad igal pool.
Tee kulges väga mõnusalt. Eelnevalt oli meil valmis tehtud roadtripi playlist, kuhu said pandud kõik head-paremad lood ja eks see reis kulgeski laulu ja tantsu saatel suhteliselt. Maastikud muudkui vahetusid, iluad metsad, kulgevad teed ja mõnusad mäed igal pool. Kahjuks on nüüdseks juba täpselt meelest läinud, et kus täpselt mis maastik oli aga ikka väga vapustav kuidas kolme päeva jooksul see muutus. Kilomeetreid sai ka ikka läbitud aga samas mitte nii palju, kui ümbritseva järgi arvata võiks... meil seal narrabri ümbruses oli selline kollakas loodus, selline meie sügisene natuke, sügise algus. Vahepeal oli täiesti lage ja kollane, mulle meenutab millegipärast sügisest Maine osariiki USAs... Siis järsku olid suured mäed, kurvilised teed ja lopsakas loodus. ja ka nüüd edaspidi sõites, mitte ainult nende kolme päeva jooksul, oleme seda täheldanud, et iga mõnikümne kilomeetri tagant kohati muutub see maastik siin...
Igal juhul kulges tee mõnusalt ja väikse vaidluse ja tögamisenoodi all. Ma siis siinkphal räägin ka minu ja Katu omavahelisest läbisaamisest. :D Suur osa meie suhtlusest on sellise tögamis- ja ma tahaks isegi öelda virisemiselaadselt, aga seda ainult heas mõttes. Meile mõlemale meeldib teineteise kallal võtta. Et see oli juba Narrabris nii, seal autosõidud tööle olid alati väga lõbusad ja meie niiöelda siis "pesime oma musta pesu" seal teiste ees ja rääkisime alati teiseteise kohat igast asju, a`la et Katu ei lase mul šokolaadi süüa või kes nõusid pesi vms...ja teised siis õtlesid, et me oleme nagu vana abielupaar ja peaksime nõustamisele mõtlema .D Igal juhul tegelt saame me väga hästi läbi aga meie suhtlus on selline teistmoodi ja üksteise kalla võtmine käib koguaeg.
Ja ega see reis ei ole teistsugune olnud, meil on mõned päris head videod ka, kus see välja tuleb. Kui ta rääkis et nüüd teeb videot austraalia mandri kõige idapoolsemast punktist ja ma siis vaidlesin vastu, et see tegelt ei ole ju, natuke eemal on ja siis torisesime kahekesi natuke ja ta vihaselt ütles, et ma ta video ära rikkusin. Ühesõnaga nalja meil saab sellega.
Nüüd tagasi reisi juurde. Mõne aja pärast tegime me lõunapausi Bundarra juures piknikuala. See on ka siin Austraalias hea, et igal pool on rahvuspargid või niisama piknikualad ja seal on üldiselt olemas gaasigrillid, piknikulauad, välikäimlad ja kõik muu vajalik. Ülimõnus. Tolles kohas grilli küll polnud aga meil oli kodus salat kaasa tehtud, niiet polnudki vajadust.
Kõht täis, sai rahulikult edasi sõita...sest kes mind tunneb, teab, et tühja kõhuga ja väsinuna ei ole ma just kõige toredam kaaslane :D
Peale lõunat millalgi jõudsime Armidale ja üle pika-pika aja saime minna Big W-sse. See on suur odavate hindadega pood. Enamuses on riided ja tehnika jms, väheke ka sööki. Ja no ega me siis sealt väga kiirelt tulema ei saanud. Oli vaja ikka ka esimesed riideostud teha sealt. Aga nagu nüüdseks on välja tulnud, siis ostisn ma sealt omale ühed oma reisi kõige kasutatavamad ja mugavamad püksid. Lillelised, hakkate piltidel palju nägema :P
Ja peale shopingut ei olnudki päikeseloojanguni kaua aega ja sai kaardilt vaadataud, et esimeseks rahvuspargiks ja joaks oli Dangars Falls and Gorge, kuhu me siis ka suundusime.
Jälle sellise vahemärkusena, et terve meie reis on toimunud kaartide järgi. Katul on neid ikka päris mõni erinvate piirkodade kohta ja kuna meil ajapiirangut ei olnud, siis otsustasimegi sellise kulgemise teha. Võtsime kaardi ette, vaatasime kuhu vaja saada ja siis seal on peal kõik need vaatamisväärsused ja pargid jne...Et siis selle järgi läksime, ülimõnus.
Igal juhul jõudsime oma ööbimispaika siis enne 6 õhtul ja jõudsime oma söögiasjad lauale panna kui hakkas pimedaks minema. Kuna me olime ikka päris mitmeid kilomeetreid mööda kruusateed kusagile metsa sisse sõitnud ja seal ei olnud kedagi teist, oli seal kohati ikka päris hirmus. ma läkisn autost mingeid asju tooma ja siis hakkas kusagil puu otsas krõbisema ja kui ma sinna vaatasin, oli seal ilvese moodi asi. Tegelt küll opossum. Aga igal juhul panin mina hirmsa jooksuga tagasi laudade juurde, kus oli meil kaks taskulampi helendama pandud ja Katu ka seltsiks. Ja et sellest vähe, sõitis natukese aja pärast meist natuke eemalt hästi aeglaselt mööda üks auto. Et selline ühesuunaline ringtee moodi asi oli seal ja seda mööda siis kruiisi. Ja kuna meie olime just paar nädalat tagasi vaadanud Wolf Creeki ( film kuidas üks hull austraalias bäkkereid tappis outbackis) siis tuli minul kabuhirm naha vahele ja ma reaalselt mõtlesin, et see minu viimaseks ööks jääb. Vähe sellest, et mingid elukad mu peale hammast ihuvad, tulevad nüüd mingid jõhkardid ja tapavad maha. Õnneks olime me olnud nii targad, et ennast kahe veiniga varustanud, niiet õhtusöögi kõrvale kadus üks pudel väga kiirelt, enamasti just hirmust. Õhtusöök söödud, kolisime oma elamise autosse ära ja kui seal said " kardinad akendele ette" ja filmi ka peale läks olemine ikka palju paremaks.Ja ka teine pudel veini sai ära joodud ning siis oli juba täitsa rahulik meel. Ja kes oleks uskunud, elasimegi öö üle ja ei tulnud ka hirmsad kirvega onud meid taga ajama. Väga meeldiv :)
No comments:
Post a Comment