Meie asume ühel suurimal saarel, Rarotongal, kus asub ka nende lennujaam, parlament jms. Rarotonga on 32 km pikk rannajoontpidi minnes. Ühesõnaga suhteliselt tibatilluke tegelikult.
Räägitakse siin inglise keelt ja maori keelt (maori keel ka Uus-meremaa Maoride, ehk siis põlisrahva keel aga neil on väikseid erinevusi). Ka saarte vahel on dialektide erinevusi aga siin oleme enamasti ikkagi kuulnud inglise keelt. Siin saarel elab väidetavalt 12000 inimest ja kogu saarestikus 16000. Samas kusagilt lugesin, et saarestikus 14000... täpselt igatahes siis ei tea aga igal juhul vähe.
Meie hakkasime Aucklandist lendama 22 detsember ja kohale jõudsime 21 detsember. Niiet meil oli nii 21 kui 22 dets kaks korda. Aga see-eest jääb meil tagasi lennates 3. jaanuar täiesti vahele. Hea, et sünnipäev ei ole too päev :D Eestiga on meil siin 11 tunnine vahe, teie meist eespool. Aastavahetuse pidustused on eil juba lõppemas kui meie alles siin alustame :)
Igal juhul jõudsime suhteliselt hilisõhtul lennujaama ja see on üks pisemaid, mida ma näinud olen ja sõitsime Triinu Davi majutusse. Meil oli mitmeid kordi lendudega jama ja ümbervahetamist ja kuna me olime majutuse endale reserveerinud 22seks aga jõudsime juba 21sel, siis võtsid Triinu ja Dav, kes olid saarel juba nädal olnud, meid enda juurde. Ja kuna nemad ei saanud Aneti sünnal meiega koos olla, siis olid nad valmistanud imearmsa lauakese šampuse ja puuviljadega. Emotsioone ja muljeid oli palju kuna polnud ju juba üle kahe nädala näinud ja juttu jätkus.
Järgmisel hommikul viisime asjad oma kuurortisse ja läksime kohvi jooma. Kuurort on päris mõnus. Tuba on väga hea, eriti peale Bribbarees ja backpackerites elamist. Suur tuba kahe peale, kus saame oma asjad vabalt kottidest välja võtte. Luksus! :D
Hommikusöök on meil hinna sees aga kahjuks see ei ole suurem asi või no nendes kohtades kus varem olnud olen, on olnud rikkalikum. On pakikestes hommikusöögihelbed, paar erinevat saiakest ja väga halb kohvi. Esimese päeva õhtul viisid Triinu ja Dav meid teise resorti nimega Wilsons, kus
on rannaäärne baar-restoran (mitte et siin peaaegu igal resortil seda ei oleks) ja kus nad juba mitmeid kordi käinud olid. Pidid head kokteilid olema.. Tõesti väga mõnus... Lauad on rannaliival, sööd-jood ja vaatad kuidas päike ookeani langeb.
Järgmine päev käisime niisama linna peal, Avarua on linna nimi ja meie resortist asub 8 km kaugusel umbes. Palju suveniiripoode ja restorane, muud väga midagi.
Ja jõululaupäeval otsustasime endale scootri (mopeed) rentida. Et endale see rentida, tuleb sul kõigpealt rendi kohas näidata, et sa süita oskad ja siis pead sõitma linna ja tegema ka politseijaoskonnas eksami ja taotlema loa. Ma polnud kunagi mopeediga sõitnud aga tahtsin ka load saada ja proovida. No esimene kord oli ikka erakordselthirmus ja natuke ikka kiljusin ka ja sõitsin korraks vastassuunas aga rendikoht andis ajutise loa kätte ja eks me siis linna sõitsime.
Eksam seisnes selles, et pidid sõita otse, siis kolme posti vahel slaalomit sõitma, veel otsa, peatuma ja teed andma, tagasipöörde tegema ja samamoodi tagasi. Ühesõnaga tegelt väga kerge ja kiire. Ja siis maksad 25 dollarit ja on aastaks load käes. No ma olin väga närvis aga politseitädi oli tore ja sõralik ja lubas mul kõigepealt lihtsalt otse sõita ja siis tegin slaalomi ka ära ja load käes.
Väga lahe ja peaks isegi ütlema, et ainuõige viis siin liiklemiseks. Kuna siin vahemaad nii väikesed ja maksimaalne kiirus niikuinii 50 km-h siis pole autot isegi väga mõtet võtta.
Jõulu õhtusöögil käisime jälle Wilsonis. väga väga naljakas on kleidikestega ranna ääres jõule pidada. Aga väga head kala sõime, jõime paar kokteili ja hiljem olime Triinu ja Davi juures, kus saime imearmsad jõulukingid :P
Üldiselt on aga siinoleku aega iseloomustanud pidev vihmasadu. Esimesed paar päeva oli selline pilvine aga soe aga peale seda on peaaegu kogu aeg sadanud. Muidu poleks hullu aga siin on üks rada saare keskelt mägedest läbi kuhu ma väga minna oleksin tahtnud aga kuna see suur vihmamets ja mägine ja väga kitsas rada siis sellise ilmaga minna ei saa.
Üldiselt oleme me siin päris palju lihtsalt puhanud, lugenud ja söömas käinud ja natuke olen sportimisega ka saanud tegeleda. Siin on pisike jõusaal ja imeilus rannaäär, kus paar korda jooksmas käisin :D Pluss Daviga oleme päris palju pinksi mänginud.
Mis veel saart iseloomustab on kanad, reaalselt igal pool kanad. Me ikka ja jälle imestame, et kus nad elavad, söövad jms...Aga tee peal, linnas, vihmametsas ja igal pool mujal ka kanad,kanad,kanad. Ja samamoodi koerad, Neid on ka igal pool vabalt jooksevad ringi. Lube tehes hoiatati ka, et peate ette vaatama just koerte suhtes, kes igal ajal võivad tee peale hüpata.
Üks tuur/kultuurielamus, mille me võtsime, oli Te Vara Anu küla külastamine. See küla ongi tehtud turistidele, et tutvustada nende ajalugu. Pärat seda on buffee õhtusöök (tõsiselt hea) ja siis tantsuetendus ka nende ajaloost. Nende tantsu oleme ka enne seda näinud laupäevasel marketil ja see on suhteliselt uskumatu kuidas naiste puusad liiguvad. Neil on muidugi vastav seelik, millega seda rõhutatakse ja kuidagi paremini tagumiku liikumine esile tuleb aga siiski. Nende show lõpus võeti ka meid ritta ja pidime üritama sama tantsu teha. No ei ole kõige kergem.
Aastavahetuse plaanid olid sellised, et läheme Wilsonisse ja sealt edasi Muri rannale ilutulestikku vaatama. Aga nagu siin juba meil kõik plaanid on olnud, ei läinud ka see plaan niimoodi. Otsustasime õhtusöögi buffeti võtta meie kuurortis. Meie olime oma mopeedi ära andnud aga Triinul ja Davil oli nende oma veel alles. Buss läheb siin iga tunni aja tagant ja me olime arvestanud, et võtame 10.30 bussi aga me ei teadnud, et 11 ja 12 vahel bussi ei käi.
Väga hea õhtusöök ja lahe show oli meil aga kui me bussi peale minema hakkasime, ütles juht, et läheb ainult linna ja sealt edasi alles 00. Triinu ja Dav pidid scootriga minema ja me ei saanud enam neile öelda ka, et me linna läheme. Algul ei olnud me just väga õnnelikud, et jälle plaan nii ei läinud nagu me lootnud olime aga kui me kohale jõudsime linna läksime lihtsalt vooluga kaasa. Siin on samasugu ütlemine nagu Fijil..et rahune, sa oled Cooki saarte ajas..ühesõnaga rahune maha, võta vabalt ja mine vooluga kaasa. Igal juhul olime meie Anetiga Avarua linnas Rehab klubis. Väga palju rahvast ja väga higine õhtu. Siinne kliima on väga soe ja niiske ja klubis tantsides ei ole selline kliima just kõige parem. Aga uus aasta tuli suure pauguga ja suure tantsuga.
Kia Orana ehk may you live on ehk olgu su elu pikk (umbes midagi taolist on mõte)
Aga kõige parem osa tuli viimasel päeval enne ärasõitu. Kuurortist pidime ennast välja registreerima juba hommikul aga lennuk läks alles õhtul 10 ajal. Tsillisime niisama ja läksime ilusti varakult kohale. Kui hakkasime check- ini tegema, siis onu lauas ütles, et meie piletitega on jama...kuna me mitu korda pileteid vahetasime siis ei olnud see firma, kelle kaudu me piletid ostsime, meie piletied uuendanud. Igal juhul nemad ütlesid Rarol, et ei saa midagi teha ja meie peame ise sellele firmale helistama ja meil on tunnike aega ainult. Üritasime helistada aga kuna firma kontor asub New Yorkis, siis millegipärast ei saanud me sinna helistada, Ütles koguaeg, et number vale. Anett kirjutas kirja sinna ja igatepidi üritasime. Dav üritas isegi emae helistada prantsusmaale, et äkki tema saab kätte need NY tegelased.. Kell hakkas juba nii palju saama, et pidime korda asja saama ja ma siis läksin järjekorda, mis oli päris pikaks läinud, et meile siis uued piletid osta, kuna meil ju kõik asjad NZ bookitud.. Ja selle aja jooksul kui ma siis järjekorras olin, tuli üks naine Aneti juurde ja ütles, et ta üritab veel miskit teha. Ja lõpuks tund aega hiljem ja meie Anetiga mõlemad umbes 10 aastat vanemad, tuli naine ja ütles, et sai asja korda. No ikka nii õnnelikud olime.
Kia Orana!
No comments:
Post a Comment