Uus - Meremaa I osa

Maandusime öösel 1 ajal Christchurchi ja löksime oma majutuspaika jailhouse accommodaion - päris vinge. Vana vangimaja ja elad kongides. Aga kuna jõudsime nii hilja öösel ja hommikul pidime juba 9 ajal autole järgi minema, siis ei saanud seda atmosfääri just kaua nautida. Aga samas, mis seal vanglas ikka olla :)

Meie auto

Auto saime peale mõningast paberimajandust kätte ja algas sõit läänekalda poole. Läbisime Arthurs passi, kust läheb läbi ka NZ (uus-meremaa lühend) ja ka maailma üks ilusamaid rongisõite.  Esimesed muljed olid, et väga lahedad pügatud hekid olid tee peal. Uskumatult ilusad mäevaated ja järved. Suured, valgete tippudega mäed ja nende orgudes imeilusad järvekesed. Seda on ikka väga väga raske kirjeldada kui ilus see kõik on. Terve aja autos lihtsalt vaatasime ringi ja wow-tasime. Arturs Passi juures käisime väikesel jalutuskäigul Devils Punchbowl waterfall (juga) juures. Väga võimas. 131 m kõrge ja vuhiseb väga võimsalt alla. Tükk aega lihtsalt vaatasime kuidas see vesi seal alla tuleb. 

Järgmiseks sihiks olid Punakaiki pancake rocks. Väga lahedad kivimürakad, mis tekkisid kui tuule ja vihmade mõjul kivi pehmemad osad ära lagunesid. Igal juhul näevad nad vinged välja. 

Ja õhtuks jõudsime Hokitika linnakesse. 
Järgmisel hommikul käisime linna lähedalasuvas Hokitiki Gorges, kus voolab kõige türkiissinisem vesi, mida ma kunagi näinud olen. Niii uskumatult ilus. Ja tee sinna oli ka jällegi imeilus - ülevoolav rohelus...nagu helisev muusika. 

Ja peale sea oli meil tuur Franz Joseph Glacieri juurde. Meil oli kaks vöga toredat noormeest giidideks. Esiteks olid silmale ilusad vaadata ja teiseks olid väga informatiivsed ka. Teadsid rääkida nii maastiku, liustike tekkimise jms kohta kui ka vihmametsa ja sealse floora ja fauna kohta. Ükskõik, mis taime kohta uurisid, teadsid rääkida. Aga tuur nägi völja selline, et meile anti matkasaapad ja vihmajoped, pandi bussi peale, illega sõitsime umbes 5 minutit ja sealt algas õige tuur. Jalutasime esialgu läbi vihmametsa, kõrval kõrgusid jälle mäed ja siis nägid läbi metsa kuias seal igal pool väiksed ja suured joad voolasid. Ja kui me metsast välja tulime, paistis eemal glacier (jääliustk). Väga lähedale me sellele minna ei saanud, vaateplatvormile ainult. Jällegi imeline osa loodusest aga kahjuks väga jõudsalt vähenemas. Praeguseks on ta 10km pikkune veel umbes aga kui ma õigest mäletan siis viimase 4 aastaga on 500 meetrit vöhenenud. 

Uus sõnajalg, maorid kasutavad seda sümbolit päris palju

Franz Josep glacier

Lahedate giididega kaugusesse vaatamas

Maori kunst

Ja siis algas teekond lake Wanaka äärde. Tee oli üpris pikk ja väga kurviline ja üks ilusamaid teid üleüldse. Natuke kahju, et viimase osa sõitsime juba pimedas aga samas oli ka siis imeilus. Kahel pool olid mäed ja kaks järve. Vahepeal olime ühe ääres ja siis teise . Hostelisse jõudsime 11 ajal. Väga ilus hostel, veel ilusama koha peal. Järve ääres ja üllatus-üllatus, mäed ümberringi. Nagu oleks suusakuurortis aga eks need kõik ongi suusakuurortid talvel. 

Hommik Lake Wanaka ääres

Meil Anetiga on juba ammu olnud mõte, et tahaks langevarjuhüpet teha. Esialgu oli plaan Austraalias aga kuna oleme kuulnud, et NZ-s on veel ilusam, siis natuke uurisime selle kohta. Kuna Queenstown, mis oli ka meie järgmine sihtkoht, on NZ seikluspealinn, siis mõtlesime et kui teha siis eal. ja uurisime hostelist noormehe käest ja tema väitis, et lake Wanaka oma on palju parem.. Ja natuke netis surfates tuligi välja, et seda hinnatakse maailma üheks paremaks. Ja hommikul kohe siis helistasime ja lõuna ajal olime juba huppekohas :D

Ja Wanakast sõitsimegi siis edasi Queenstowni. Seal peatusime 3 päeva aga oleks võinud vabaslt veel palju palju kauem olla. Nagu mainitud on see NZ seikluspealinn ja see on paksult täis turiste. Meie hostel oli kohe linna keskel, kust oli ka ranna äärde sadakond meetrit. Igal õhtul oli see rand paksult inimesi täis, kuna seal võis 10neni alkoholi tarbida avalikult. Eks siis kõik nautisidki päikeseloojagut, seltskonda ja üleüldist melu. Ja see rand vaatas muidugi jällegi järve peale, kust ei puudunud ka mäed. Seal tegime palju live muusika kuulamist, tutvusime kohalikega (või siis seal elavate reisijatega tegelt) ja veetsime nende seltskonnas aega. Käisime mäe otsa ronimas (peale 3 tunnist magamist oli päris raske aga samas oli vaade seda igati väärt). Ja ükspäev käisime bussiväljasõidul Milford soundi.

All on näha järv ja selle ääres asubki Queenstown

Ja selline maastik lihtsalt ongi igal pool!!!!

Queenstown järve äärne rannake

Raske mäe otsa ronimine aga seda sajakordselt väärt

Teel milford soundi, jällegi mäed kõrguvad igal pool. Enne sinnajõudmiat oli paar kilti avalanchide ala, kus tihedalt on kivi või lumevaringud. Suusahooaeg on juuni- november. 
Milford soundis laeva peale, seilasime tohutult suurte kaljude mägede vahel, igal pool lihysalt joad. Päev pikk 300 km sinna, siis 2,5 h kruiis ja siis jälle 4 h tagasi. Väga väga võimas jällegi, ei oska sõnadesse panna väga. 
Õhtul tšill Loky rõdul.

Pealelõunat hakkasime sõitma Dunedini poole. Naljakaa kuidas maastik kohe muutus kii keskele jõudma hakkasime. Central otago arrowtownist edasi oli maastik endiselt mägine aga mäed ei olbud kaetud lopsaka rohelusega vaid olid kivised ja hallid-pruunid. Nägi välja nagu surma maa vms.. Selline vähe hirmuäratav. Ja mingi heyk oli igal pool kivimürakaid täis. Ühel isegi nägu.

Ja mingilt maalt hakkasid maalilised looklevad rohelised künkad. Lihrsalt rullusid igal pool. Ja muidugi lambad,  tuhanded ja tuhanded lambad. Imeilus. 

 

Jõudsime miltonisse ja sealt tunnel beachile.  mõtlesime, et korra piilume rannale kuna ilm oli väga tuuline, meie seelikutes ja natuke väsinud ka. Ja rada läks korralikult allamäge ka. Aga jõudsime esimese kurvini ja vaatepilt oli juba paljutõotav, eks pidime edasi minema ja oli seda ikka väärt! Uskumatult suured kivimürakad ja kui oled nende vahel, siis tunned ennast ikka imetillukesena. Ja juhuslikult nägime kaljulõhes magamas ka hülgeid. Päris tore niimoodi lihtsalt juhuslikult peale juhtuda.

Ja õhtuks jõudsime Dunedini. See ülikoolilinn aga seda me väga avastamas ei käinudki.
Dunedin on tuntud ka selle poolest, et seal pesitsevad haruldased kollasilm pingviinid ( tegelt vast õige nimi eesti keeles pole, tegin otsetõlke) siis oli minu suureks sooviks neid näha. Abivalmis noormees hostelist ütles, et hommikul päiksetõusu ajal on võimalik neid sandfly bay juures näha ja nii me siis  5 ajal tõusimegi ja ajasime ennast kohale. Nägime ilusat päiksetõusu ( kahjuks oli suhteliselt pilvine ilm ja seda jagus ainult hetkeks) ja jällegi magavaid hülgeid aga hommikul vara sellises liivas allamäge ja siis üles tagasi vantsida on ikka päris raske ja siis hakkasime Christchurchi poole liikuma.  

Tee peale jäi Maoraki boulders. Väga lahedad ümmargused kivid ja rannas onlid sellised huvitavad väga elastsed vetikad. Kuna seal oli nii palju merekarpe siis tegime nendest sildi ma armastan uus meremaad! 

Teine koht, kus peatusime, oli Oamaru. See on uus meremaa suhtes väga vana linn, 200 aasta vanune. Tegime linnas väikese jalutuskäigu ja kuna ka see linn oli tuntud pingviinise pesitsuspaugana, tegime peatuse ühes rannas igaks juhuks kuigi tegelikult oli teada, et nad tulevad õhtul 7 ajal kalastamast tagasi. Kahjuks ei õnnestunud ka seal aga rand oli jällegi imeilus. Ülejäänud tee Christchurchi oli suhtelist igav peaks ütlema. Mitte üldse selline nagu me siiani näinud olime. 
Järgmine hommik toimus meil autovahetus,pidime oma nunnu pisikese toyota corolla ära andma ja saime teisest kohast vastu suure campervani. Aussies ja NZ is(uus meremaa lühend) on selline firma mis tegeleb autode ja campervanide teise kohta toimetamisega ( relocation). Õigemini inimesed toimetavad väikse raha eest. Ja kuna meil oli vaja lõuna saarelt põhja saarele saada oma lennuks, otsustasime, et see oleks kõige õigem otsus. Saime kätte siis ja päris lahe! Nagu suur buss niiet mul sõita probleemi ei ole ka. 

Meie eesmärgiks oli jõuda Blenheimi ( Mari, see on Becky kodulinn) ja seal teha veinitehaste tuur ratastel. Ühesõnaga on too piirkond tuntud oma valge veini poolest ja seal on sadu pisikesi veinitehaseid- istandusi. Blenheimi oli 4 h sõit ja naguke peale Christchurchi algas jälle selline ümbruse, millega juba harjunud olime. Esialgu olid sellised rohetavad künkad ja veiniistandused. Ja Kaikoru juures algas sõit rannikut mööda.  Umbes 50 km nii, et ühel pool on suur laiuv helesinise veega ookean ja teisel pool suured kõrguvad mäed. Ikka hingematvalt ilus. 

Aga kuna meil ootas juba tuur, siis ei olnud meil aega mingiks peatuseks ega korralikuks nautimiseks. Blenheimi jõudes parkisime oma vani (auto) ära ja juba oldi meil vastas. Steve ( tuuri omanjk) viis meid algusesse kust saime endale mõnusad rattad ja kiivrid ning kaardi. Ja kahe kilomeetri raadiuses oli juba kümneid ja kümneid veinitehaseid. Ta andis oma soovitused ja kuna meil oli aega ainult umbes kolm tundi, siis pidime tegema valikuid. Lõpuks vurasime läbi 5 tehast-istandust. Esimene oli imepisoke Bladen tehas ja ma arvan, et see oli mu lemmik ka. 

Aneti lemmimveiniks osutus järgmise koha Framingham select riesling. Selline huvitav mee maitsega. 

Ja minu lemmikuks oli Gieseni riesling, mida ka aussies joonud oleme. Päris tore oli, ainult tuul oli väga väga tugev. Vahepeal oli küll tunne, et hakkab tagasi lükkama meid.

Ja järgmisel varahommikul hakaksime liikuma sadama poole, et minna 6.30 praami peale, mis meid põhjasaarele viiks. Päev oli päris pikk ja selle bussiga seal mägedes oli ka üpris pingerohke sõita ja kui esialgu oli planeeritud, e läheme Waitomo glowworm cave-de juurde, siis sinnani me välja ei jõudnud ja veetsime öö hoopis Taupos, mis asub jällegi suure Lake Taupo ääres. 

Järgmine päev käisime nendes glowworm cave-des. Väga võimas, kõigepealt lähed koobastesse, mis juba ise on väga ebareaalne kogemus.  ( http://www.waitomo.com/Glowworm-Caves/Pages/waitomo-glowworm-caves.aspx ) siit saate pilte vaadata, sest me ise pole enda omasid alla laadinud. Seal all teha ei võinud neid... aga igal juhul oli see koobas ja siis sealt lähed paadikese peale ja pilkases pimeduses hakkad välja sõitma ja siis terve lagi on helesiniselt helendavaid ussikesi (nagu jaaniussikesed) täis. 

Õhtuks sõitsime Aucklandi juurde ja järgmisel õhtul oligi äralend Cooki saartele.

Kia Ora!